RIIKLIKU NOORSOOTEATRI NUKUTEATER (1944 – 1948)

VISA TÖÖGA TEHNILISELT KEERULISTE SUURLAVASTUSTENI

Üheks Noorsooteatri perioodi suurlavastuseks kujunes S. Maršaki “œKassi maja” . Lavastus oli tehniliselt raske oma paljude nukkude, massistseenide, rohkete liikumiste ja pildivahetustega. Alice Mägil oli küll kavas lavastada “œKassi maja” pöördlaval, kuid see mõte ei saanud kahjuks teostuda.189 Tuli ikkagi kasutada juba tuntud lintlava, kuna tollal puudusid pöördlava kasutamiseks vajalikud tehnilised võimalused. Ka polnud vajalikeks eeltöödeks piisavalt aega. Töötempo lavastuste ettevalmistamisel oli alati väga hoogne, lisaks oli kaks lavastust üheaegselt töös. Puudust tunti lavatehnilistest töötajatest. Neid ei jätkunud korraga mitme lavastuse juurde.

Lugu oli raamitud proloogi ja epiloogiga. Neis esinesid elavplaanis rändlaulikute-jutustajatena A. Kivirähk, R. Kuremaa, F. Veike jt. Nende seas ka Kassi-Liisu osatäitja V. Karusoo kassi kostüümis. Rahvapärased ning stiilsed tantsud lavastuse tarvis seadis Helmi Tohvelman.

Alice Mägi: “œNäidendis on palju huvitavaid ja karakteerseid tüüpe, mis vajasid hoolikat väljatöötamist. Näitlejail õnnestusid osad hästi. Peaosa, Kassi-Liisut mängis õnnestunult Vaike Karusoo. Karakteerse ja huvitava kuju lõi Ants Kivirähk Kassi-Liisu kojamehe kõuts Nurri osas. Edusamme oli teinud ka Raivo Kuremaa. Tema rikas Sokk õnnestus juba palju paremini kui prints “œKristallkingakeses” . Head kujud olid Kukk ja Kana Lembit Lahe ning Agnes Holdi esituses. Kaasa mängisid veel Ludvig Rost, Helmut Vaag, Ferdinand Veike, Marta Tarto, Aino Raid, Hansi Karro ja Helga Purre. Dublantidena tegid kaasa A. Laht ja V. Haava. Proloog ning epiloog nõudsid näitlejailt head muusikalist ettevalmistust. See tuli ka tõesti hästi välja. Oma laululise osa esitas selles väga meeldivalt Vaike Karusoo.

“œKassi maja“œ lavastuse dekoraator oli Alfred Saldre. Ta valmistas nii lava- kui ka nuku- ja kostüümikavandid. Et lavastuse väliskujundus oli ühe ja sama inimese käes, oli väga õige, sest nii saavutati ühtne stiil ning õiged värvikombinatsioonid nii lava- kui nukukujunduses. Horisondile olid paigutatud üksikud valgustatud detailid, mis andsid suurepärase sügavuse ning perspektiivi mulje. Lavastuses oli rohkearvuliselt pilte ning tegevuse ühest kohast teise kandumist. Tegevus algas Kassi-Liisu majakese õues. Tulid külalised. Neil oli vaja astuda majja, liikuda selles ühest toast teise, mis pidi olema publikule nähtav. Maja põlemise pildis tuli panna nukke voolikutega kiiresti jooksma läbi maastiku. Kõigi nende liikumismuljete saavutamiseks pidasin õigeks kasutada lavastuses lintlava, mis andis üsna head maastikuliikumise efekti. Koos sellega polnud vaja kasutada sildade sõõri, vaid ühtainust lava tagaseinas olevat silda. Kasutasin “œKassi majas” ka mitmeid lavatehnilisi efekte. Majakese põlemine oli loomutruu. Tuletõrjevoolikutest pritsiti tõelist vett, ööpildis särasid taevas tähed jne. Dekoratsioonidetailid olid seekord kõik plastilised. See jättis pildiliselt hea mulje, kuid nõudis nukuliigutajailt muidugi suuremat hoolt ja tähelepanu, et nukuniidid dekoratsioonidetailidesse kinni ei jääks. Eriti ettevaatlik tuli olla plastiliste puude ning põõsaste puhul. Ka varasemates lavastustes oli osalt kasutatud plastilist dekoratsiooni, kuid palju vähesemal määral. Nukuvalmistamise meisterlikkus oli kasvanud. Nukud olid elastsed ning liikuvad. “œKassi maja” nukud nõudsid muidugi jälle eelnevat laboratoorset tööd, sest tegemist oli loomnukkudega, kelle proportsioonid on erinevad inimnuku kehast. Tuli leida uusi võtteid, kuidas võimaldada igale loomnukule iseloomulikke liikumisviise. Resultaat oli kõigiti hea.

“œKassi majale” kirjutas muusika Vladimir Tarkpea. See oli tema esimene töö nukuteatrile, kuid tõeline saavutus selles žanris. V. Tarkpea tutvus põhjalikult näidendi ning lavastuse omapäraga. Pidevalt pidasime kahekesi nõu, millist meeleolu peab avaldama üks või teine stseen lavastuses. V. Tarkpea jälgis kõike hoolikalt ning kirjutas muusika, mis oli tõesti orgaaniliselt kokku kasvanud lavastuse iga väikseima nüansiga. Minu arvates ei olnud nukuteatris nii head ja sobivat muusikat olnud. /.../ “œKassi maja” oli muusika rohkuse tõttu peaaegu nagu väike nukuooper. Muusikalise osa esitas muidugi jälle orkester, mida juhatas Linda Saul.

“œKassi maja“œ lavastus oli heaks kooliks näitlejate meisterlikkuse kasvule. Näitlejaile oli ta kõvaks pähkliks nii nukukäivitamise kui ka sõnalise osa suhtes. Näidend oli riimkõnes, mille omandamine ei läinud algajail näitlejail sugugi kerge vaevaga. Lugemisproove oli seepärast rohkesti, kus püüti kõigepealt likvideerida kõnest paatos, mida riimkõne vägisi tahtis esile kutsuda. Enne lavaproove ei alustatud, kui eranditult kõigil oli tekstiandmine korras. Lavastus õnnestus hästi, sest kogu prooviperioodi vältel ei esinenud väiksematki tööpinge langust. Ma nõudsin proovidel äärmist distsipliini, rahu ja vaikust.” 190

Kriitika hindas “œKassi maja” kui tehniliselt raske lavastuse puhul edusamme nukkude liikumises. Samas aga soovitati pöörata suuremat tähelepanu sõnalisele osale, teksti interpreteerimisele. Ette heideti halba kuuldavust ja kõne monotoonsust. "Samuti on teatrikülastajal küllalt pingutav siduda kõnet ühe või teise kujuga, kuna piirjooned ühtede või teiste repliikide vahel on vähe eraldatavad.” 191 K. Kask leidis samuti, et sõnalises osas on liialt palju kunstlikku häälepingutamist, vähe selgust, iseloomustavat ja loomulikku. Sõnalise osa kadumamineku tõttu jäävat näidendi tuum noorele teatrikülastajale kättesaamatuks.192 O. Liigand peab põhjuseks asjaolu, et “œnäitleja ei pea kinni oma nukk-tegelase karakterile omasest kõnerütmist ja läheb kaasa partneri rütmiga” .193 Sirmiteatris, kus näitleja pole nähtav, on see O. Liigandi arvates suur viga.

Lavastuse efektseim pilt oli tulekahjupilt, mis aga K. Kase arvates “œomab üksnes kirjeldavat väärtust ega lisanud otseselt midagi sisulisele arengule” .194 Kunstnik A. Saldrele heideti ette detailide rohkust nii nukukostüümides kui ka dekoratsioonis, mille taustal nukud hästi ei eraldunud. Kriitika on “œKassi maja” kolmest vaatusest õnnestunumaks pidanud viimast ja seda valgustuse ja dekoratsioonide lihtsuse poolest, mis omakorda muutis kogu sündmustiku paremini jälgitavaks.

1948. a alguses esietendunud H. Vaagi näidendile “œPõrsake Nahv-Nahv” oli selle kirjutamisel ja lavastamisel eeskujuks Moskvas nähtud “œHanekese” lavastus sealse Kesknukuteatri esituses. Selles lavastuses oli kasutatud käpiknukke ja ka üht näitlejat elavplaanis. H. Vaag asendas karjase muinasjutuvestjaga, hanekese asemel sai loo peategelaseks põrsake, kellega koos tegutsesid nukulaval veel siil ja rebane – esimesed käpiknukud eesti nukuteatri ajaloos. F. Veike on meenutanud, et võrreldes seni kasutusel olnud marionettidega olid käpiknukud palju lihtsamad, algelisemad, ent oma liikumises küllaltki üllatavad.195

Suurlavastuseks ja ilmselt ka kõigi Noorsooteatri nukulavastuste tipuks kujunes N. Gerneti “œAladini imelamp” L. Martini lavastuses. H. Vaag oma mälestustes on meenutanud “œAladini imelambi” lavastusest järgmist: “œLavakonstruktsioon oli siin eriti suur ja keeruline. Sillad ümbritsesid sõõrikujuliselt kogu lava. Nukkude, samuti ka näitlejate liikumisvõimalus oli suur. “œAladini imelamp” läks maksma peaaegu draamalavastuse hinna, kuid tulemus oli ka hinnatav.” 196 “œAladini imelambi” lavastuses oli kasutusel ka elavplaan. Mitmedki stseenid näidendis olid üles ehitatud pikkadele dialoogidele, mille esitamine marionetilaval oleks mõjunud monotoonselt. Lavastaja katkestaski nii mõnegi stseeni marionettlaval ja jätkas seda juba elavate näitlejatega. Niisugune elav- ja nukuplaani vaheldumine muutis lavastuse dünaamilisemaks ja aitas vältida võimalikku staatikast tulenevat igavust. “œAladini imelamp” jäigi Noorsooteatri viimaseks nukulavastuseks.

1948. a Riiklik Noorsooteater likvideeriti. Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsuse käskkirjale oli alla kirjutanud Kaarel Ird. Teatrite dotatsioonide vähendamise tõttu oli tarvis läbi viia koondamisi ja seda otsustati teha Noorsooteatri sulgemisega, kuigi 1947. a oli see olnud suurima külastatavusega teater Tallinnas. Tollased kultuurijuhid põhjendasid oma otsust noorsooteatri profiilile vastava võimeka trupi puudumisega.197 See oli oma nelja-aastases eksistentsis märgatavaid edusamme teinud Nukuteatri kollektiivile ebameeldivaks üllatuseks.

Riiklik Noorsooteater ühendati Draamateatriga ja nimetati Uueks Teatriks. Noorsoolavastuste lülitamises Uue Teatri repertuaariplaani nähti võimalusi nende kunstilise taseme tõstmiseks. Iseseisva noorsooteatri taasrajamine pidi toimuma lähemas tulevikus, nagu kinnitas tolleaegne Kunstide Valitsuse juhataja K. Ird.198 Küllap loodeti Riikliku Noorsooteatri näitlejakaadri vabanenud osaga täiendada ka väikelinnateatrite koosseise, millede komplekteerimisega oli tol ajal raskusi.