EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

DRAAMATEATRI NUKUTRUPP PÄRAST JUUNIPÖÖRET

Pärast 1940. a juunipööret alustasid Eesti teatrid hooaega kardinaalselt muutunud tingimustes. Mõistagi alustati teatrielu ümberkorraldusi teatrite juhtimissüsteemi muutmisest. Suure agarusega hakati ette valmistama teatrite natsionaliseerimist. Juba 12. oktoobril 1940 anti välja pika ja kõlava pealkirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu seadus “œEesti NSV teatrite loova tegevuse arendamiseks töötava rahva huvides, nende edukaks rakendamiseks sotsialistlikku ülesehituse töösse ja nende kunstilise taseme tõstmiseks” .125 Suuremad Eesti teatrid nagu Estonia, Eesti Draamateater, Tallinna Töölisteater ja Vanemuine allutati administratiivselt vahetult hariduse rahvakomissariaadile. Et hõlbustada uutele tööalustele üleminekut, ühendati hooaja esimesel poolel Tallinna Töölisteatri ja Eesti Draamateatri üld- ja kunstiline juhtimine. Natsionaliseerimisega seotud ümberkorraldusteks suunati riigi juhtkonna poolt teatritesse tööle komissarid. Ühendatud Eesti Draamateatri ja Tallinna Töölisteatri tarvis määrati sellesse ametisse Priit Põldroos.126 Hariduse rahvakomissariaadi käskkirjas 10. novembrist 1940 tehti korraldus nukuteatri ala edukamaks arendamiseks luua natsionaliseeritud Draamateatri juures eriharuna nukuteater. Määrati toimkond järgmises koosseisus: esimees P. Põldroos, esimehe asetäitja ja ühtlasi nukuteatri kunstilise juhi kohusetäitja L. Kalmet, liikmed V. Alev ja L. Tui.127

Seega pidi nukuteater endiselt töötama nii Draamateatri majandamisel kui ka tema administratiivsel ja kunstilisel üldjuhtimisel. Ka seni Kadrioru Noortepargi juures T. Poska ja S. Siiraku juhtimisel iseseisvalt tegutsenud nukuteater tuli liita Draamateatri nukutrupiga. Poska teatri nukunäitlejad A. Kaktus-Mägi, M. Suurallik, K. Poller ja H. Jänes tulid Draamateatrisse üle. T. Poskast enesest sai kohakaasluse alusel töötav nukuteatri kirjandusala juhataja. Seoses ülesannetega suurel laval jäid nukuteatri edasisest tööst kõrvale A. Talvi, S. Reek, O. Ungvere, M. Orgussaar ja O. Liigand. Osa neist tegid siiski kaasa veel üksikutes nukulavastustes. Nukuteatrile jäid aga truuks V. Alev, L. Martin, L. Tui, O. Seliaru ning Helma ja Sam Siirak. Nendega liitusid Draamateatri noorsoolavastuste trupist noored näitlejad: Lia Tarmo, Eva Meil, Kai Sambla, Johannes Rebane ja Ao Vaks. Draamateatri juurde loodi iseseisev palgaline nukutrupp. “œVäljaspool koosseisu mängis näitlejana kaasa Töölisteatrist Draamateatrisse üle tulnud Helmut Vaag, keda oli vallutanud võitmatu huvi nukuteatri vastu. Edaspidi näemegi teda üha suureneva entusiasmiga nukunäidendeid kirjutamas ja neid lavastamas.” 128 Lavastajana jäi nukutruppi edasi töötama V. Alev.

Teatrite natsionaliseerimisega kaasnenud järjekindel ning suurenenud riiklik toetus tähendas paremaid loomingutingimusi. See kehtis ka nukuteatri osas. H. Jänes: “œTulnud Noortepargi kitsastest võimalustest tööle Draamateatri nukuteatrisse, märkasin /.../, millised avarad võimalused seal avanesid nukuteatri edasiarendamiseks. Oli oma lavatehniline personal, nukuvalmistajad. Näitlejate õlult olid langenud kõik tehnilised ja administratiivsed mured. Polnud vaja muud, kui oma osa meisterlikult kätte õppida. Prooviruumiks oli meil kasutada avar saal, kuhu ehitati üles marionetilava, mis seisis seal pidevalt. Meile võimaldati küllaldasel määral lavaproove.” 129 Ühendatud teatrite direktor Priit Põldroos ütles intervjuus ajalehele Rahva Hääl: “œErilise hoole ja armastusega tahetakse eelneval hooajal asuda Noorsoo ja Nukuteatri väljaarendamisele, millest hiljem peaks kujunema iseseisev teater.” 130

Muutused ilmnesid ka repertuaaris. 1940. a haarati kogu eesti teater nõukoguliku ideoloogia ja propaganda teenistusse. Õnneks mõjutas selline teatrikunsti ülepolitiseerimine nukuteatri repertuaari suhteliselt vähe. On ju nukuteatrile igiomane teatav grotesksus, mistõttu patriootilis-paatoslikud stseenid mõjuksid seal publikule pigem koomilistena kui üllaina. Sellele vaatamata hakkasid võimud tasapisi ka nukuteatrilt nõudma n-ö “œuue aja vaimus” ideoloogilist kasvatuslikkust. Siiski suutis nukuteater oma esimesel nõukogude hooajal jääda ainestikult muinasjututeatriks.

L. Martini teises nukunäidendis “œVäntorelimees” kohtusid mudilased taas oma vanade armsate tuttavate Tiiu, Antsu ja Paukaga. Selles lavastuses tegid veel viimast korda Draamateatri nukulaval kaasa O. Ungvere, S. Reek ja A. Talvi, kusjuures M. Orgussaare asemel mängis nüüd Antsu S. Reek. A. Talvi võttis V. Alevilt üle Pauka juhtimise, kuna O. Ungverele jäi endiselt Tiiu roll. Nukkudega mängisid veel L. Tui, A. Tihkan, O. Seliaru ja O. Liigand. L. Martin kehastas ise nimirolli – Väntorelimeest, kes näitab oma võlupilli abil Antsu, Tiiu ja Pauka kummalisi seiklusi ja elamusi Võlumetsas peremees Päeva ja selle õe Öö juures, Unenägude saarel, Muusikamaailmas ja mujal. Nukulapsed kohtavad oma teekonnal väga erinevaid olendeid: muinasjutulist Koitu ja Hämarikku, Töörõõmu ja Laiskust, Upsakust ja Jonni jne.

A. Adson, arvustades “œVäntorelimeest” Rahva Hääles, kirjutas: “œTüki sisu on säärane, et väikesed vaatajad siit küll mingit lugu koju ei saanud viia järele jutustamiseks ja meelespidamiseks. Küll said nad pika rea üksikuid pilte, nende katkendeid ja hetki, mis puhul nad tihti võisid imestada, naerda ja rõõmustadagi nagu see, kuis laternapostid Antsu, Tiiut ja eriti koera Paukat püüavad oma allakummardunud laternapeadega toksida, kuis konnad hüppavad, kuis Ants Tiiuga liblikatel lendab, kuis Upsakas ja Jonn kaklevad jpm. (fantaasiat on ju siin rakendatud ohtrasti). Kuid mis seoses ja millises tähenduses see kõik on, seda harutihti ei selgu /.../. Sageli polnud etendused muud kui värvikad-liikuvad pildid üldise ja segase müra saatel."131 Kriitika käsitles V. Alevi lavastust kui kirevat revüüd. Hinnati etendust läbivat muinasloo fantastikat, salapärasust ja fantaasialendu.132 Küllap oli Draamateatri nukutrupile juba selgeks saanud, et nukulavastustes võib muidu igapäevaelus vaikivad esemed ja taimed elama ning liikuma panna. V. Mettus, tabanud lavastuses nii mõnegi “œehtnukuteaterliku” hetke, leidis, et “œVäntorelimehes” oleks võinud olla “œvähem moraliseerivat õpetlikkust” .133 Kiita said P. Raudvee lavapildid ja L. Tui uued nukud.

Taas osutus lavastuse nõrgimaks küljeks nukkude liikumine. A. Adson oli arvamusel, et “œnukuteatri asjandust on algusest peale võetud liialt optimistlikult” . Nukuteatri tegemisele oleks pidanud eelnema “œpõhjalik tehniline eelkool” .134

Kritiseerida sai ka “œVäntorelimehe” muusikaline kujundus. Adson kirjutab oma arvustuse lõpetuseks: “œ/.../ saateks kasutati grammofoniplaati Pola Negri “œMazurka” -filmist. Seda undavat helilainetust korrati korda 6-7. Lisaks anti mõningaid saksofoni tõmmatavaid tantsupõranda lugusid. Need panid kõrvad huugama.” Ja edasi arvustajapoolne nõuanne: “œLasteetendus vajab erimuusikat, helimeister peaks siin hoolikalt valima, et kõik oleks kohane ja kooskõlas.” 135

Niisiis ei toonud “œVäntorelimehe” lavastus Eesti nukuteatri arengusse midagi uut. Küll aga tõi seda vendade Grimmide muinasjutu “œVahva rätsep” instseneering. See oli meie kutselise nukuteatri esmakordne pöördumine maailmaklassikasse kuuluva muinasjutu poole. Kavalehelt võis lugeda kõrvuti näitleja ja nukukujundaja Lo Tui nimega ka instseneerija ja lavastaja Lo Tui nime. Sulge haarama sundis teda nukunäidendite põud. Olles suvepuhkusel Võsul, proovis Lo Tui abikaasa O. Seliaru soovitusel midagi paberile panna. “œTol hetkel tundus küll lausa uskumatuna, et sellest midagi tuleks, aga hingerahu ja puhkamismeeleolu olid igal juhul nagu käega pühitud. Metsas ja rannaski vaevasid nüüd loomisvalud, nii et polnudki mujal asu kui laua taga ning südamerahu tuli alles siis tagasi, kui näidend kirja pandud.” 136

Ajakirjanduse reageeringus Lo Tui tööle jäi kõlama valdavalt kiitev-julgustav hinnang, kuigi mainiti ka mitmeid puudusi. “œMuinasjutt /.../ on Lo Tui kui dramatiseerija ja lavastaja poolt leidnud üldiselt hästi kordaläinud nukuteatrilise kuju. Mõnes kohas võiks siiski veel kärpida kõnelusi, mis sündmustikku edasi ei vii. Dramatiseeringu lõpetamine on Tuile nähtavasti raskusi valmistanud: ta laseb muinasjutul lõpuks osutuda rätsepa unenäoks, mis mõjub liig proosalisena. Lavastanud oli Lo Tui oma dramatiseeringu hästi. Mõnes kohas oleks ainult tempo võinud olla veidi elavam ja mõned vaheajad üksikute piltide vahel tundusid liig pikkadena.” 137 Rohkem kui varasemates nukulavastustes oli kasutatud tantsulist elementi. Retsensent V. Mettus märkis, et tantsud olid hästi välja tulnud. Rütmiliselt oli liikuma pandud kõik, mis seda vähegi võimaldas. Tantsisid nii inimesed, loomad ja lepatriinud kui ka käärid, niidirullid jne.

Teater oli ilmselt arvestanud varasemat üsna teravat kriitikat nukuetenduste saatemuusika valiku ja kvaliteedi kohta. V. Mettuse sõnutsi esines laval nüüd “œkena väike orkester” .138 Võib ka oletada, et nukulavastuse muusikalise kujundajana debüteerinud Linda Sauli laulud olid rohkem kooskõlas lavastuse atmosfääriga.

Puudujäägina märkis kriitika jällegi nukkude liikumist. Inimnukkude juures soovitas A. Adson püüda vähendada õhusviibimise muljet ning rohkem uurida nukkude tasakaalu. Tema arvates võiks vahel kasutada ka põranda alt juhitavaid nukke.139

Kuigi nukkude liikumine sai terava kriitika osaliseks, olid näitlejad omalt poolt püüdnud seda võimalikult parandada. Helmut Vaag on oma nukuteatrimälestustes kirjutanud: “œEriti hakkas mind huvitama nukuliigutamise tehnika täiustamise küsimus. Olin ise Gerd Neggo tantsurühmas tegelenud plastikaga ning tahtsin leida võimalusi seda nukuliigutustesse üle kanda /.../. Minu esimene osa oli rätsep Kikk Lo Tui nukunäidendis “œVahva rätsep” . Hakkasin mõistma, et marioneti liigutamine on suur kunst, mida ei saa võrreldagi käpiksüsteemis nukkude liigutamisega. /.../ Töötasime O. Seliaruga välja ühe stseeni “œVahvas rätsepas” kõigi marionettnuku liigutamise nõuete kohaselt. Selles ei toimunud muud, kui rätsep Kikk, sattunud kuningakotta, mängib seal peitust narriga. See pantomiimiline stseen kestis vast ainult viis minutit, kuid tema kätteharjutamiseks kulus iga päev kaks-kolm tundi kogu lavastuse ettevalmistamise aja kestel. Niisugust tööd ei olnud meil veel keegi nukuliigutajaist varem vaevaks võtnud. Tulemuseks oli stseen, mis juba lähenes tõelisele nukuteatrile. Kahjuks ei võimaldanud nukuteatri tookordsed töötingimused ja spetsiaalse nukutrupi puudumine niisugust meisterlikkust igas lavastuses välja arendada.” 140

Kõrvuti H. Vaagiga mängisid “œVahvas rätsepas” näitlejad Maks Karro, O. Seliaru, E. Meil-Malmsten, H. Siirak, K. Sambla ja A. Vaks. Lavapildid olid Aleksei Viilupilt ja nukutehnika O. Seliarult.

Seni loodud algupärastest nukunäidenditest sisutihedamaks pidas omaaegne kriitika Evald Tammlaane “œLaevapoiss Paukat” . V. Mettus hindas “œLaevapoiss Paukat” kui “œmeie kenimaid algupäraseid nukunäidendeid” , mis haaras oma seikluslikkuse ja huumoriga. “œTammlaane kui näitekirjaniku häiks omadusiks on peen kõrv igapäevase kõnekeele (ka eri-, näit. meremeeste keele) suhtes ja tegelaste iseloomustamise oskus.” Samas taunis kriitik näidendi kompositsioonilist ülesehitust. “œLõpp jääb kuidagi nigelaks,” leidis V. Mettus.141 Oma arvamus oli aga Helmut Vaagil: ” “œLaevapoiss Pauka” , mida parajasti mängiti, oli mulle õpetuseks, kuidas nukunäidendit kirjutada ei tohi. Sisult tihe ja huvitav teos oli nukuetenduseks liig paljusõnaline ja tegevusvaene.” 142

Lapsed kohtusid taas oma armsa koerakese Paukaga, keda mängis V. Alev. Tragi koerake täitis ühtaegu laevakoera ja ka laevapoisi kohustusi, Aafrikas aga võitles vahvalt krokodillide ja lõvidega ning päästis surmasuhu sattunud inimesi. L. Tui kavandatud nukkudest oli meeldejäävaim koer Simba, millega nukukujundaja ka ise mängis. Säilinud kavalehelt võib lugeda, et lisaks V. Alevile ja L. Tuile mängisid “œLaevapoiss Paukas” A. Vaks, O. Seliaru, M. Karro, E. Malmsten, H. Siirak ja K. Sambla.

Simba liikumine oli V. Mettuse arvates “œharuldaselt loomulik” . Hästi dünaamilisena mõjus ka Pauka. Ent teised tegelased liikusid V. Mettuse sõnutsi ikkagi “œharuldaselt ebaloomulikult” . Nukulaval pidi ju kõik olema nagu “œpäris elus” . Nukudki olid kujundatud endiselt naturalistlikult. V. Mettus soovitas teatriinimestel pöörduda Tehnikaülikooli mõne andeka mehaanika eriala tudengi poole, kes võiks uurida nukkude liikumise mehaanikat ja seda siis parandada või hoopiski ümber teha. Seegi kord oli lavastuse tugevamaks komponendiks kujunduslik külg. A. Viilupi lavapildid olid õnnestunud eriti värvirõõmu ja fantaasialendu ergutavas Aafrika-osas.