TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

ITAALLASTE EESKUJUL OOPER EESTI NUKULAVALE

Sündmuseks nukuteatrihuvilistele olid maailmamainega Itaalia marionetiteatri “œPiccoli di Podrecca” külalisetendused Tallinnas 1959. aastal.

Oma 45-aastase tegevusaja jooksul oli see teater andnud üle 2500 etenduse rohkem kui neljakümnes riigis. 1930. a sõitis “œPiccoli di Podrecca” teater turneele mööda Euroopat ja veidi hiljem Ameerikasse. Puhkenud Teine maailmasõda tingis aga vajaduse jääda Ameerikasse peaaegu viieteistkümneks aastaks. Ameerikas levinud kunstivooludest mõjutatuna ilmusid teatri repertuaari “œBroadway 2000 aastat tagasi” , “œKuuba ööd” , “œMississippi” ja “œKarneval Andides” . Need etendused kandsid satiirilis-parodeerivat ilmet, naerdes välja kergesisulisi, puhtvälistele efektidele ja vigurdamisele ehitatud varieteenumbreid. Nende kõrval oli teatri repertuaaris katkendeid ooperitest ja isegi terveid oopereid sellistelt autoritelt nagu Mozart, Donizetti jt.415 Eesti teatripublikule olid Itaalia marionetiteatri etendused väga huvitavad, seda enam, et marionettlavastusi meil enam ei mängitud ja spetsiaalselt täiskasvanuile polnud Eesti Nukuteatril tollal midagi pakkuda.

Meie Nukuteatri töötajail oli võimalus tutvuda itaallaste teatri köögipoolega. Äratas imestust, et nukkudega mängisid neil ühed, tekste ja laule esitasid aga teised näitlejad. Kadedust äratas nende heliaparatuur.416

Ilmselt Itaalia nukuteatri külalisesinemistest ajendatuna, otsustati ka meie Nukuteatris katsetada ooperižanris. Et puudusid võimalused tuua lavale maailmakuulsaid muusikašedöövreid, siis prooviti jõudu lasteooperiga. Nii esietendus 11. mail 1960 G. Kompanejetsi “œHunt ja seitse kitsetalle” (M. Prigari tekstid). Lavastas F. Veike, kujundas R. Laidre. Kitseema osas olid H. Raa või A. Leies (Raid), lava taga laulis Irina Kask, väikest kitsetalle mängis I. Kivirähk ja Hunti U. Leies. Lavastuses osales suur osa trupist. Nukuooper võlus oma lavakujunduse puhtuses ja ilus. “œLumehelbekese kooli” ja “œHunt ja seitse kitsetalle” ongi teatraalid hinnanud Raivo Laidre parimateks töödeks.

I. Kivirähki mäletamist mööda meeldis lavastus publikule väga: “œSee oli ooper. Veike ise mängis vist dirigenti. Issand, kuidas ta liigutas seda nukku! Kõigepealt koputas, andis hääle kätte. Etendus algas ja lõppes dirigendiga, see oli nagu raam. Veidi oli laulmise vahepeal retsitatiivi ka. Aga ikka nii, et muusika mängib ja muusikalõigu jooksul pead oma laused ära ütlema. Palju oli tegelasi, lavatagune oli inimesi täis. Kuidagimoodi mahtusime ära, kõik seitse kitsetalle kõrvuti. Mõned olid üksteise kukil ja seljas, ega see kerge küll ei olnud, sest lava on ju kaunis väike. Aga ära me mahtusime... Hunti mängis Uno Leies. Mina olin see kõige pisem kitsetall. Ma tegin muidugi teisi osi ka. Meil oli ju seal laat: müüjad, ostjad, karutaltsutajad ... Hunt käis laadal, ostis kriiti, siis läks pagari juurde, pagar tegi parajasti saiu ja kringleid. Seal oli ikka lastel vaatamist küll! Neid kõiki liikuma panna! Sa pead rääkima, sa pead laulma, sa pead tantsima, sa pead tundma, sa pead nukku liigutama ja sa pead seda kõike korraga suutma. See on suur kunst! Kogu aeg pidi sul teada olema: nüüd võtan selle, nüüd selle nuku. Näitlejad tegid kolm-neli väikest osa, muidu poleks saanud. See oli meil ikka üks suur ettevõtmine, aga tulemus oli kena.” 417