NUKUTEATER SEITSMENDA JA KAHEKSANDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL

“œTUHKATRIINU” ÜLLATAV TÕLGENDUS

R. Agur: “œ1979. aastal ma tegin “œTuhkatriinut” . See oli meie majas ja kogu Eestimaal julm aeg. Ma palusin Leelo Tunglal teha omapärase instseneeringu – julma, mis kajastaks meid ümbritsevat julma õhustikku. Me tegime treitud nukud, millega ei saanudki rohkemat mängida kui primitiivset intonatsiooni. /.../ Mängisime seda tükki n-ö teater-teatris printsiibil. /.../ Tinglikult saab seda nimetada klassikaliseks muinasjutuks. Pealkiri oli selline ja süžee ka, aga muinasjutu esteetikat seal küll sees ei olnud. /.../ Tol ajal elu oli niisugune ja selle peale me läksime.” 822

L. Tungla ja R. Aguri “œTuhkatriinu” tõlgendus kutsus esile palju vastakaid arvamusi. Hämmeldust tekitas kõigepealt see, et võõrasõdesid Javotte’i ja Mariette’i mängisid meesnäitlejad H. Gustavson ja K. Renel. Nimiosas oli E. Uus. Kaasa mängisid veel V. Kõrvits või M. Jürgo (Võõrasema), O. Paesüld (Isa, Kuningas, Kukk), I. Tamre (Prints, Lauluõpetaja, Tantsuõpetaja ja Pääsukesed) ja T. Soodla (Fanfarist).

“œTuhkatriinu” lavaletuleku aegu oli publik juba harjunud näitlejat koos nukuga nägema, ent selles lavastuses jäi näitleja sirmi varju. Nukke oli üle neljakümne. Samas olid nad üsna visandlikud, karikatuursed varrasnukud: väga peenikese kaela, suurte liikuvate silmade, sirge nina ning südamekujulise näoga. Näo värv (valge, sinine, punane, hall) pidi sealjuures määrama tegelase iseloomu. Kujunduses (J. Vaus) oli lihtsustatud kujul järgitud barokkteatri põhimõtteid. Muusika kirjutas A. Valkonen. Teatraalsuse rõhutamiseks ning ilmselt ka teatava võõritusefekti tekitamiseks liikus piltide vahetuse ajal eesriide ees kloun-nukk, kes püüdis vaatajaid naerutada. Teatraalse võõritusefekti teenistuses olid ka meesnäitlejad võõrasõdede rollis.

Mõned mõtted kontrolletendusele järgnenud arutelult823: H. Toompere: “œHuvitav vorm on välja pakutud... Tantsuõpetaja nali, üks viimase aja ilusamaid nalju. Rabelemist on palju. Selle tõttu läheb autori ilusat humoristlikku teksti kaduma. Üldiselt meeldis.“œ Kriitik Kalju Uibo: “œPikad tekstid täna ei häirinud. Narr paneb ilusti vormi paika, vormib tüki. Muusika oleks vahest tulnud teha lihtsam. Õnnestunud etendus.” Kirjandusala juhataja J. Saar: “œRomantilise liini ja olustikulis-satiirilise liini vahel on käärid. Kloun tundub olevat valevõti. Lõpus pole sündmust... Häirib, et Võõrasema ja õed on üldkarakterid.” L. Vellerand: “œSiin on antud kurjuse ja labasuse kriitika labasuse kaudu.” R. Agur: “œTahtsime näidata nii endile kui ka publikule kurjuse pealetungi. Pole tähtis, kas mehelik või naiselik kurjus? Labane? Ma loodan, et see nii ei jää, sest tükk veel ei hinga, see läheb täpsemaks ja rafineeritumaks. Sirmitükk on paratamatult olustikulise teatri variant. Siit välja ei hüppa. Piiratud teatritegemise võimalus. Muidugi võiks olla peenem ja sügavam. Arvan, et häirib veel meie mannetusest tulenev labasus. Ikkagi tahtsin, et tegelaskujud oleksid koomilised /.../. Võõrasõed ja ema on meelega ühtemoodi mõttelaadiga. Muusikat kaitsen – leppisime kokku, et eelmise sajandi nukuteater. Igaühel on oma Tuhkatriinu. /.../ Mul on hea meel, et E. Uus sai selle “œTuhkatriinu” rolli, tuleb välja, et sellel daamil on täiesti sobiv hääl, laul läheb järjest paremaks.”

Ka R. Reiljan on oma arvustuses ette heitnud näitlejate tõelise koosmängu puudumist, liigset soleerimist.824 Head koosmängu oli kriitiku arvates tunda vaid neis stseenides, kus suhtlesid Tuhkatriinu ja tema lindudest sõbrad.

Külaliskriitik A. Girdziauskaite on märkinud lavastuses kasutatud huvitavat võtet, n-ö teatrit teatris mängimist. Samas nendib kriitik, et selles ei mindud lõpuni. Nii näiteks oleks pidanud Kloun hoopis rohkem improviseerima. “œJa ka Tuhkatriinu muundumise puhul jääb ime jälle olemata, kujunduses pole muinasjutu vaimu,“œ arvas A. Girdziauskaite.825

“œTuhkatriinu” lavastust on meenutanud selles osalenud näitlejad. M. Jürgo: ” Mina lugesin siis selle variandi läbi ja ütlesin Agurile, et see on ju nii hull tekst. /.../ Aga Agur ütles, et mida hirmsam, seda parem.” 826 O. Paesüld: “œ” Tuhkatriinu” lavastus oli puht nukkudega. Ja natuke väikesed nukud olid, liiga väikesed võrreldes suuremate saalidega. Muidugi kerge ja tore oli neid nukke liigutada. /.../ Gustavsonil oli õnneks niisugune hääl, et ta võis naiserolli edukalt teha, kusagilt võib aru saada, et see oli niisugune leid või võte. Põhimõtteliselt saime aru, et see oli väga huvitav. Aga kuidas ta inimestele mõjus, selles suhtes oli jälle lahkarvamusi. Selles lavastuses oli rohkem püütud välja tuua karikatuurseid külgi.“œ827

Seega läks Eesti Nukuteater 80-ndatesse aastatesse üsnagi valuliste sammudega. Vapustused teatri jaoks polnud aga veel kaugeltki lõppenud.