NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

LEGEND “œKUREKESEST JA HERNETONDIST”

6. detsembril 1969 esietendunud “œKureke ja Hernetont” on jäänud paljude asjaosaliste ja ka publiku mällu legendina. See oli kuuekümnendate aastate Nukuteatri üks poeetilisemaid, südamlikumaid, hellemaid lavastusi. Selles loos ei puudunud ka tollastes nukutükkides nii harvad traagilised alatoonid. Oma poeetiliselt sügavuselt võib seda lavalugu kõrvutada ehk ainult “œIsand Seguini kitsekesega” . Mõlema aluseks oli hea kirjanduslik materjal. Libuše Lopejska ja Hanka KrĨulova kirjutasid oma näidendi slovaki kirjaniku Jaroslav Vodražeki “œHernehirmutisest” alusel. F. Veike lavastus oli arvustaja D. Normeti hinnangul “œvõluv, tulvil dramatismi ja lüürikat” . See oli etendus, “œmis hinges imeliselt helisema jääb” .595 “œKureke ja Hernetont” kuulub kindlasti F. Veike parimate lavastuste ettetsa.

“œKõlab nukker meloodia, kiiresti liiguvad madalad pilved. Lendab kureke. Äkki kõlab muusikas dissonants. Ilmub kaks kätt ragulkaga. Kostab kaeblik heli ja kureke langeb kivist tabatuna maha. Nii algab näidend. See on lugu sügisesele põllule unustatud hernehirmutise ja lennuvõimetu kurepoja liigutavast sõprusest,” kirjutas D. Normet.

Ka külaliskriitik I. Žarovtseva hindas “œKurekese ja Hernetondi“œ lavastust väga kõrgelt, pidades seda hooajal 1969/70 nähtud lavastustest meie Nukuteatri parimaks. Ta kirjutas: “œSee kordaminek on printsipiaalse tähendusega. Meie nukuteatreid pole hellitatud sügav-emotsionaalselt häälestatud teostega. Sageli pöördutakse rohkem lapse teadvuse kui tunnete poole. /.../ Seda etendust aga vaatavad ja kuulavad lapsed hinge kinni pidades. Nii F. Veike lavastust kui ka näidendit võiks pidada ehk ka sentimentaalseks. Võib, aga seda ei tohiks teha. Pole ju sentimentaalsus iseenesest patt. /.../ Näitlejate hardumus seotakse mehisusega jääda “œhardumusemängu tasemele” . F. Veike nagu kuuleks mingisugust sisemist muusikat, mida oskuslikult toetab helilooja K. Kikerpuu suurepärase kureteema kaudu. Viimane haarab etenduse esimestest minutitest peale. Ohtrasõnaline lavastaja F. Veike suutis siin olla tavalisest lakoonilisem ja sellest tingituna ka väljendusrikkam.” 596

ERN: ā€œKureke ja Hernetontā€¯ (L. Lopejska, H. KrĨulova, 1969). Nukud vasakult: Rebane (L. Tui v E. Uus), Hernetont (R. Kuremaa), Aiko (M. Korjus).“œPalju aitasid lavastuse õnnestumisele kaasa kunstnik Jutta Maisaare kavandatud nukud ja dekoratsioonid. Huvitavad ja ainulaadsed olid tema Hernetondi-tegelane, keda nukulaval polnud varem kohatud, ja punaste jalgadega kurekesed. Ka nukulava üsnagi traditsiooniline tegelane – rebane oli kunstniku tahtel saanud eredalt individuaalse näo. “œKurekeses ja Hernetondis” oli stseene, kus kujutava kunsti vahendid, dekoraatori oskus kõnelesid rohkem kui sõnad ning jäid kauaks meelde. Olgu vaid meenutatud loo algusstseeni, kus kured pooldiagonaalselt liikuvate sügispilvede taustal asuvad oma iga-aastasele äralennule. Või samast etendusest pilti Paju tädi juures: talve tulekut, selle möödumist ja kevade tärkamist.” 597

Lavastuses oli mitmeid häid näitlejatöid, milledest huvitavaimaks on hinnatud Raivo Kuremaa Hernetonti. “œSee on üksik, mitte kellelegi vajalik ja kõigi poolt unustatud vanamees, kelle südames elab huvi ja osavõtlikkus kogu ümbritseva maailma vastu. Tema süda heliseb kellukesena – kord ärevalt, kord nukralt, siis jälle lootusrikkalt ja õnnelikult. See on sügavalt inimlik kuju, detailirikas ja poeetiline,” nentis D. Normet.598 Vigase tiivaga kurekest mängis suure sisemise soojusega noor näitleja Maile Korjus. “œLiigutav on tema armetu, sasitud, surmahirmus võbisev Aiko kurgede koosolekul. Ta on teadlik kurgede karmidest seadustest ja võtab oma surmaotsuse alandlikult vastu. Ja äkki ilmub keegi, kes lubab teda oma hoole alla võtta. Esimest korda selle stseeni vältel tõstab Aiko pea ja vaatab Hernetondile lootusrikkalt näkku. Ülevoolavas tänutundes peidab ta oma pea hernehirmutise kuuenärudesse.” 599 Hästi plastiline oma liikumises oli ka Lo Tui Rebane. Viimase mõtted ja kavaldamised peegeldusid ilmekalt nii varjundirikkas kõnemaneeris kui ka nuku liikumises.

“œKurekeses ja Hernetondis” mängisid veel Helle Raa, Kalju Renel, Andres Roosileht ja Mati Soonik. Helilooja K. Kikerpuu oli leidnud meeldivaid, žanripäraseid kujundeid, näiteks Hernetondi laul, kurgede lend, lumememmede tants ja aastaaegade vahetus.600

“œKureke ja Hernetont” lavastati ka Kesktelevisioonis Moskvas ja seal olid kasutusel Eesti nukud. See oli esimest korda, kui meie nukud Kesktelevisiooni ekraanile jõudsid. Soome televisioon aga filmis 1972. a terve Eesti Nukuteatri lavastuse.

Mõned teatriinimeste endi mälestuskillud sellest lavastusest: M. Peedo: “œ“œKureke ja Hernetont” – see oli väga tugev lavastus. Niisuguseid lavastusi peaks olema praeguses repertuaaris, niisugust südamlikkust.” 601 V. Luup: “œHernetondi lugu. Ma ei tea, võib-olla kõige rasvasemas kirjas peaks selle nukuteatri ajalukku kirjutama.” 602 O. Paesüld: “œ” Kureke ja Hernetont” oli üks eredamaid lavastusi meie teatri repertuaaris. See lugu mõjus südamlikult. Eriti kui Hernetondi süda hakkas tuksuma – see kellukese helin. Ja üksteise aitamise teema.” 603 K. Renel: “œ” Kurekese ja Hernetondi” lavastus põhines näitlejate mängul. Siin kõik klappis. Tundus, et viimane on välja võetud.” 604 F. Veike: “œLo Tui (Rebane) ja Raivo Kuremaa (Hernetont) stseen “œKurekeses ja Hernetondis” , nende dialoog ja nukukäsitsus olid tõelised šedöövrid. /.../ Rebase kõne alltekst ja see, mis ta mõtleb – kõik see paistis nuku liikumises välja, tõstis äärmiselt mõjusaks pinge, tekitades saalis hirmu, et Rebane võib kohe-kohe Kurekese ära süüa. Ning küll siis oli saalis tunda pingelõdvestust, kui Hernetont oskas selle küsimuse lahendada. Väga ilusasti ” musta kabineti” abil oli kujutatud kurgede lendamist. Musta sameti ees oli tüll, millele projitseeriti liikuvad pilved. Sameti ning tülli vahel lendasid kured. See oli usutav ja poeetiline.” 605 E. Startšenko: “œJutta Maisaarel olid väga värvilised kujundused. Aga “œKurekese ja Hernetondi” kujundus oli tagasihoidlikes toonides. Ikkagi vastavale meelolule. See oli väga südamlik lugu. Õnnestunud lavastus. Me nägime tükk aega vaeva, kuidas seda Hernetonti teha, mis materjalidest teda kokku panna.” 606

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)