NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

HELJO MÄNNI MUINASJUTTNÄIDEND HELLE LAASI LAVASTAJADEBÜÜDIKS

Heljo Männi muinasjuttnäidend “œÕhuloss Pilvemaal” sai näitleja H. Laasile lavastajadebüüdiks. Sellest sai lavastus, mis viis vaataja omapärasesse lüürilis-fantastilisse maailma (esietendus 29. oktoobril 1977).

H. Laas: “œMa ei tea õieti isegi, kust see lavastus alguse sai. Mäletan vaid, et Heljo andis mulle oma tükki lugeda. Ja mulle millegipärast lugu istus. Eriti meeldis mulle ebatavaline atmosfäär ja koht, kus tegevus toimus – Pilvemaa, mis sirmitükile annab teised kujundamise võimalused. /.../ Võib-olla näidendi dramaturgiline ülesehitus ei olnudki nii tugev kui just see maailm, mis oli loodud kunstniku jaoks. /.../ Muidugi oli loos väga palju teksti. Minu puudus on see, et mina armastan teksti. Armastan sõna jõudu. Mingisuguse väga hea mõtte väljaütlemine laval on minu jaoks tähtis. “œÕhulossi Pilvemaal” tegime noorte algajate näitlejatega. Oli ainult üks kogenud näitleja – Oskar Liigand. Minule oli selle töö juures kohutavalt tähtis režissöörikogemus. Ma ise ei ole tehnilise mõttelaadiga. Ma tean, mida ma tahan. Aga ma ei tea, kuidas seda tehniliselt teostada. /.../ Selle lavastuse tarvis oli Aime Unt kavandanud huvitavad kaltsunukud. /.../ Töökojad olid mulle suureks toeks. Aime Undist oli muidugi ka hirmus suur kasu. /.../ Aime ütles: “œSina tee nii, nagu sina seda asja näed. Ära kuula kedagi. Olgu ta missugune autoriteet tahes. Aga kui sina näed seda asja omamoodi, siis katsu ikka see ka läbi viia.” /.../ Gunnar Graps tegi selles tükis elavat muusikat – oli nagu orkester. Ta mängis mitut pilli, ka vilepilli. Meloodia “œMullu mina muidu karjas käisin” kõlas väga erinevates variatsioonides. Igal tegevusel oli oma saatevarjund ja igal tegelasel oli oma pill, mis tema liikumist saatis. Need olid päris koomilised liikumised. Pilvemaal võis ju endale palju lubada. Aga lavastus tervikuna mõjus väga lüürilisena – naistetükk, nagu öeldi.” 779

Aime Unt oli kavandanud väga kena õhulis-fantastilise lavapildi. Kogu lugu oli nähtud läbi realistliku karjapoisi silmade. Pilvederahvas oli aga ebamäärane. Lambakari nägi välja kerge ja õhuline – need olid pilvelambad. Vihmamemm ja teised pilvetegelased olid fantastilised, läbipaistvad. Oli saavutatud huvitav efekt pilvede liikumisest kauguses.780 Ja nukud rippusid niitide otsas – nagu sõidaksid ja lendaksid nad pilvede peal.

Nii Nukuteatri omainimeste kui ka kriitikute poolt võeti H. Laasi debüütlavastus hästi vastu. Märgiti selle omanäolisust, naiselikku poeesiat ning lavastaja julgust teha oma esimene lavastus trupiga, kus peale staažika O. Liigandi ja kolm-neli aastat teatris töötanud K. Urveti olid ülejäänud kõik algajad. Viimastele tuli lisaks kõigele muule ka veel nukukäsitsemist õpetada.

Järgnevalt mõned arvamused “œÕhuloss Pilvemaal” ülevaatusetendusele järgnenud arutelult.781 Näitleja ja lavastaja J. Urvet: “œOlen näidendit lugenud ja proove jälginud. Lugedes tundus vajakajäämisi. Proovidel see tunne kadus. Näib, et autor on hästi tabanud seda, mis meil lastekirjanduses nagu puudu jääb – lürismi, poeesiat, mis elus kipub kaduma. Muusika toetab etendust väga. Lavastajat tuleb imetleda – ta on oma esimeses töös osanud omi mõtteid nii hästi teostada.” P. Pedajas: ” Õhulisust on vähevõitu. Värsse ei osata õhuliselt esitada. Kunstnikutöö on ilus.” R. Reiljan: ” Lavastus oli hästi välja peetud. Esimeses vaatuses oleks soovinud teravamaid kontraste.” Näitleja Maile Korjus: ” Helle on julge vettehüppaja. Helle usaldab inimesi ja see on suur väärtus. See on hingeminev lugu, ainult mõni helivõimendus oli liiga tugev.” R. Agur: “œNäidendi raskus oli selles, et puudus kontrast maapealsega. Helle suutis tohutult palju. Selgroog jäi terveks – võitluses tehnikaga. Meie majas pole olnud nii naiselikku tükki. Nii õrna.” Kriitik Marika Rink: ” Ansamblikasvatus on selle lavastuse suurim voorus. “œKarjapoisi laulu” motiiv – tuttav. Mulle meeldib. G. Graps on suurte eeldustega teatrimuusik. Muusika lihtsakoelisus meeldib. See on tükk, mida teatril on vaja.” H. Mänd: ” Koostöö Hellega algas ammu. Juba näidendi kirjutamise aegu. Helle on üllatavalt täpselt tekstist kinni pidanud. Ainult lõpu tegi ta ise... Mulle meeldib Helle poolt antud lõpp. Minu meelest selle lavastuse juures on peamine emotsionaalsus, lüürilisus.”

“œÕhuloss Pilvemaal” oli eelkõige ansamblilavastus. Eraldi on kriitika esile tõstnud vaid O. Liigandi Kuningat kui säravat ja lõpuni viimistletud karakterit. R. Reiljani arvates sai lavastus “œnatuke liiga pikaks venitatud ülilüüriliste stseenide tõttu. H. Männi materjalist lüürilisem, tükati ehk liigagi ” tundeline” . H. Männi näidend tundus talle kargem. “œ...Laas on küll vastavalt “œÕhulossi” materjalile ehitanud üles kontrastsete meeleolude ja rütmidega stseenid, kuid näitlejad lähevad ühest meeleolust või rütmist teise liiga aralt, ei suuda veel luua vajalikku kontrasti. Lüüriline alatoon kipub liigselt domineerima. Jah, aga miks see ei võiks ka ühes lavastuses niimoodi olla? “œ782