Arvestades maailma rahvaste nukuteatri ajalugu muistsetest
müsteeriumidest vanas Egiptuses (koguni 16. saj e.m.a) ja Makedoonia Aleksandrit lõbustanud tehislindudest
Väike-Aasias (356–322 e.m.a), on Eesti kutselise nukuteatri
seitsmendasse aastakümnesse ulatuv ajalugu väga lühike.
Eesti kutseline nukuteater tekkis kui traditsioonilisest
sõnalavastusteatrist arenev võrse Draamastuudio teatri tiiva all.
Oma kuuekümne viie aastase eksistentsi jooksul on Eesti kutseline
nukuteater arenenud olustikulise kujunduse ja primitiivse
nukuliikumisega teatrist huvitavaks suure üldistusjõu ning
kujundlikkusega sünteesteatriks.
Muutused kuuekümnendate aastate lõpu ja seitsmekümnendate
aastate alguse sõnateatris andsid tõuke ka nukuteatri
uuenemiseks. Taotlemaks mitmetasandilist mängu ning lavateose idee
jäägitumat, ulatuslikumat ja mitmekülgsemat avamist, püüab
nukuteater kõrvuti oma teatriharu traditsiooniliste
väljendusvahenditega (erisüsteemis nukud, sirm, varjuteater, must
kabinet) avastada uusi, meie nukuteatri jaoks ebatraditsioonilisi
väljendusvahendeid (näitleja avatud mäng nukuga, maskimäng,
mängulisuse rõhutamine). Uusi väljendusvõimalusi pakkus
näitlejate mängu sidumine maskide ja nukkudega, mis iseenesest ei
olnud nukuteatrile uus avastus, vaid pärines mitmete rahvaste
muistsetest rituaalsetest ja usulistest kombetalitustest.
Nüüdses üle kuuekümne viie aastases Eesti kutselises
nukuteatris on eluõiguses nii traditsiooniline sirmiteater kui ka
näitlejate avatud mäng nukuga.
Eesti Riiklikus Nukuteatris on viiekümne aasta jooksul olnud
nii paremaid kui ka halvemaid aegu, nii kunstilise taseme tõusu
kui ka madalseisu. Ent Nukuteater on jätkanud oma tööd,
hoolimata kehvadest ruumitingimustest ja majandusoludest, hoolimata
tulekahjuga kaasnenud statsionaarse esinemispaiga ajutisest
kaotusest ja sunnitud asumisest ratastele, hoolimata
juhtkonnavahetustest ja näitlejate tulekutest-minekutest.
Nukuteatrile on väga palju tähendanud ka need inimesed, keda
laval näha ei ole või kelle nimigi ei seisa alati kavalehel, ent
kelleta pole võimalik etenduse sünd ja teatri eksistents.
Selliste väga pikaajalise tööstaažiga teatriinimeste hulka
kuulub Väino Luup, kelle tööelu Nukuteatris näitlejana,
lavastajana ja heliinsenerina kestis 45 aastat. Juba enam kui 46
aastat on nukutöökojas nukke valmistanud butafoor ja õmbleja
Malle Paumann. Üle 36 aasta näitleja olnud
Kalju Renel jätkab veelgi teatris töötamist,
ühtekokku juba üle 44 aasta. Kassapidaja Milvi Ditmann on seda tööd teinud juba 40 aastat. Sama
kaua on teatris olnud kostümeerija Maie Toompere, neist 31 aastat näitlejana. Üle 36
aasta oli ametis riietehoidjana ja valvurina Asta Lensment, 36 aastat lavameistri, näitleja,
peaadministraatori ja direktori asetäitjana Harry Gustavson. 30 aasta jooksul valmisid
nukud kunstnik-skulptor Elsa Startšenko käe all. Suure osa oma elust
pühendasid Nukuteatrile peaadministraator ja direktori asetäitja
Luule Ainula, valvur Miili Lepik, vanemvalgustaja Enn Lee, muusika-ala juhataja Vladimir Tarkpea, vanemraamatupidaja Irene Manara, näitejuhi abi Urve Paeorg, kassapidaja Eve Pikat, piletöör Herta Kaljumaa ja mitmed teisedki tublid Nukuteatri
töötajad. Näitlejatest oli 41 aastat laval Malle Peedo, kellele osatäitmine “Riskis” 2002. aastal jäi
viimaseks. Tänaseks on 41 aastat laval olnud ka juba Hendrik Toompere ja pea 32 aastat Helle Laas.
Üle viiekümne aastasel Eesti Riiklikul Nukuteatril on taas
käes uuenemise periood. Palju on juba muutunud nii väliselt kui
sisuliselt. 1906. aastal valminud hoone, mis on Nukuteatri koduks
olnud 49 aastat, sai põhjalikult uuendatud. Pärast paljusid
aastakümneid ruumiprobleemide käes vaevelnud teater on lõpuks
ometi kompleksselt remonditud, on saanud nii uue ja kaasaegse
sisekujunduse kui ka teatrihoonele kohase välisviimistluse. Teater
on oma näo pööranud noorte poole. Repertuaaris on olulisel kohal
suured muusikalavastused. Teater laieneb ka väljapoole Tallinna.
Teater elab.
“Igal juhul on kõigi ühine arvamus, et Nukuteater peab edasi
kestma ja seda kahju, mis tekiks selle žanri kadumisega Eestis, ei
ole niisama lihtne korvata. Õpitakse siin kõike ju vanematelt
kolleegidelt ning Nukuteater saab elada vaid traditsioonil. Et
kaltsus ja papis nukku näha, on vaja seda last, kes on meis
kõigis olemas, tuleb ta vaid üles leida. Nukuteater kaitseb meid
“päris täis kasvamast” , nukud hoolitsevad selle eest, et meis
muinasjutt ei kaoks.” 1082
|