RIIKLIKU NOORSOOTEATRI NUKUTEATER (1944 –
1948)
NUKUTEATER ÜMBERKORRALDUSPROTSESSIS
Juba 1940. a oli kõne all Tallinna Riikliku Noorsooteatri kui
noorte vaatajate oma teatri loomise vajadus. Tulevase teatri
kunstiliseks juhiks määrati Meta Luts, kes saadeti tutvuma Moskva ja Leningradi
noorsooteatrite tööga. Ent tegevust sai Riiklik Noorsooteater
alustada alles pärast sõda – 1944. aasta sügisel. Trupi
tuumiku moodustasid Tallinna Töölisteatri näitlejad Anna Tamm, Aleksander Teetsov, Helle Raa, Katrin Välbe, Made Varango, Aleksander Mägi, Lembo Mägi, Enn Parve, Paul Maivel, Helmut Vaag, Aarne Ruus jt ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi
Lavakunstikooli vahetult enne sõda lõpetanud ning Eesti
Riiklikest Kunstiansamblitest (ERKA) naasnud Kaarel Toom. Draamateatrist hakkas noorsoolavastustes
kaasa mängima ka Salme Reek. Teatrisse tulid noorematest näitlejatest
Erika Torger, Lia Tarmo, Meta Jürgo jt. Noorsooteatri kunstiliseks juhiks
määrati ERKA-st naasnud endine Draamateatri näitleja Leo Martin.
Draamateatri nukuteater viidi kõigi
oma tehniliste vahenditega üle Noorsooteatri koosseisu.
Draamateatris kogemusi omandanud nukunäitlejate tuumik lagunes.
Sealt tuli Noorsooteatrisse näitlejaks ja lavastajaks kogemustega
nukunäitlejaist vaid Alice Mägi. Noorsooteatris ettenähtud üsnagi
suurearvuline nukunäitlejate koosseis komplekteeriti peamiselt
noortest algajatest näitlejatest, kes pidid saama vastava
ettevalmistuse Noorsooteatri õpperühmas, kus nukumängu aluseid
asus õpetama A. Mägi. Esialgse nukuteatrialase koolituse said
sealt Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk.
Noorsooteatri näitlejate koosseis jagunes kaheks:
noorsoonäitlejateks ja nukunäitlejateks. Vajaduse korral võeti
noorsoonäitlejaid nukulavastusse ja ka vastupidi. L. Martini
sõnutsi oli aga vaja kasvatada spetsiaalne nukuteatri kaader. See
oli muidugi aastate küsimus. Heaks marioneti-mängijaks saamine
nõuab suurt püsivust ja pikemaajalist treeningut, sest
nukutehnika on võrdlemisi raske. Nagu meie teatrite ilme on juba
välja kujunenud, nii peab ka meie nukuteater leidma oma kindla
konkreetse näo, märkis Noosrooteatri juht Õhtulehele antud
intervjuus.166 Teater pidas oma lavastuste adressaadiks eelkõige
eri vanuseastmete noori. Nukuetendused olid mõeldud peamiselt
koolieelikutele. Noorsooteatri eksisteerimise nelja aasta jooksul
(1944–1948) jõudis publiku ette kakskümmend kaheksa lavastust,
milledest kaksteist olid nukulavastused. Nukutükke lavastasid A.
Mägi, A. Ruus ja H. Vaag.
Noorsooteater sai esialgu kasutada vaid Süda tänaval asuva
maja teist korrust. Neis ruumides hakkas tööle teatri
administratsioon ja seal sai teha ka proove. Mängiti peamiselt
Draamateatri laval, aga ka Tallinna ja selle ümbruskonna koolides.
Palju anti etendusi maakondades.
Esimesed nukuetendused anti kohe pärast uue teatri avamist
sügisel 1944. Mängiti Draamateatri repertuaarist üle võetud
lavastusi “Haldjas
Kastetilk” ja “Võlude
riigis” . “” Haldjas Kastetilk” on, kui nii võib
nimetada, staarnäidend, kus pearaskus lasub nimiosakandjal haldjas
Kastetilgal, mis aga ei tähenda kaugeltki seda, et ansambli
osatähtsus oleks väike,” märgiti arvustuses.167 Ja lisati samas: “Nukunäidendi võlu selles
seisnebki, et siin pole statiste ja kõrvalosi harilikus mõttes,
vaid iga tegelane on tüki ja vaataja seisukohalt väga oluline.”
Tõsteti esile lavastuse meeleolukust, terviklikkust ja näitlejate
head mängulist taset. “Peaosaline haldjas Kastetilk (Alice
Mägi) sundis tihti unustama et tegu on vaid nukuga.” Teistes
osades olid: Viker ja Kaar – H. Vaag ja J. Rebane, Rott –
J. Rebane, tähepoisid – L. Tui ja A. Leetva, Tähetaat – V. Gutman, Pääsuke – M. Rotberg, Põrnikas – E. Malmsten (Meil), Mutionu – H. Vaag, Uduemand – L.
Tui. Kriitika heitis lavastusele ette halba kuuldavust, kuid arvas
samas, et mikrofoni kasutamine oleks ka selle puudujäägi
kõrvaldanud.
8. aprillil 1945 esietendus esimese Noorsooteatris valminud
uuslavastusena L. Martini nukunäidend “Aastaajad” .
Lavastas A. Ruus. Kaasa tegid noored näitlejad Lia Tarmo ja Jüri Järvet. A. Mägi: “” Aastaajad” oli
tehniliselt väga raske lavastus, suure piltide arvuga ja rohke
tegelaskonnaga. Palju oli laule. Eriti palju tööd ja vaeva
nõudis ballett nukkudega, mida “Lillede valsi” saatel P.
Tšaikovski balletist “Pähklipureja” tantsisid lumehelbed.
Balletis oli kuus nukku, peale nende veel kaks solisti –
naistantsija ja meestantsija. Esimest käivitasin mina, teisega
tuli väga edukalt toime noor näitleja Johannes Rebane. Peale
Lumehelveste balleti oli lavastuses veel Kalliskivide tants,
Jänkude tants ja Lillede tants. Dekoratsioon oli lavastuses
äärmiselt stiliseeritud.” 168
Kriitika heitis lavastusele ette pinge ja terviklikkuse
puudumist. Õnnestunumaks peeti kunstniku tööd. A. Saldre kujundatud lavapiltidest oli efektseim sünge
sügistormi kujutus. Kevade ja sügise pildid oleksid aga pidanud
kriitika arvates üksteisest rohkem erinema. Näitlejatöödest oli
esile tõstetud Ants Kivirähki Pauka plastilisust (sama osa
mängis ka J. Rebane) ning Alice Mägi Tiiu head diktsiooni ja
liikumist. Seevastu Hansi Karro Ants “oleks võinud kõnelda vähem
vanainimeselikult” .169 Üldiselt polnud aga noored algajad nukunäitlejad
nukuliikumises veel küllalt vilunud. Nii mitmeski tantsustseenis
jäi puudu vajalikust n-ö tantsulisusest, st nukkude liikumise
plastilisusest ja harmooniast. Esietendusele järgnenud arvustuses
märgitakse kokkuvõtteks: “/.../ veidi palju trafaretsust ja
vähevõitu leidlikkust, mis mõjuks ergutavalt laste fantaasiale.
Vahest suureneks etenduse pinge, kui vähendada üksikpiltide
arvu.” 170
Järgmisena sai lavaküpseks I. ja V. Å vembergeri
“Beri-Baar” .
1944/45 teatrihooaja ülevaates märgiti selle näidendi kargemat
elutunnetust võrreldes senini etendatud, sageli sentimentaalsusele
kalduvate nukutükkidega.171 Esietendusjärgse päeva Õhtulehe arvustusest
leiame lühikese sisukokkuvõtte: See on lugu väikesest poisist
Beri-Baarist, kes muudetakse ta kurjuse ja südametuse tõttu
kõige inetumaks poisikeseks. Ja alles siis, kui ta on tegudega
tunnistanud oma muutumist, oma südame headust, antakse talle
tagasi ta endine välimus.172 Ühtlasi on samas artiklis täheldatud
kompositsioonilise külje ebaühtlust ja muinasjutu mõningat
naiivsust.
“Beri-Baari” tegevus toimub Indias. A. Mägi meenutamist
mööda oli tegijaile üsna raskeks probleemiks tõetruult edasi
anda India miljööd ja omapära. Et sellesse eksootilisse
miljöösse sisse elada, loeti trükis avaldatud reisikirjeldusi
Indiast, tutvumaks India eluga ja hindude kombestiku ning
käitumisviisiga.
Võib oletada, et see lavastus jäi tolle aja kohta
keskpärasele tasemele. Kuna Noorsooteatri esimestes lavastustes
kasutati Draamateatrist üle toodud vanu nukke, oli nukulavastuste
kujunduslik külg stiililt väga ebaühtlane ja kirju. Kunstniku
kavandeid ei tehtudki.173 Dekoratsioonid tegi lavastaja juhtnööride järgi
lavatööline Erik Pekk. Ka ei olnud edasiminekut nukuliikumise
tehnikas. Osatäitjaist tõsteti esile J. Rebase Beri-Baari.
Lavastuses mängis kaasa siis alles algaja nukunäitleja Ferdinand
Veike. Tema Võlur “oli antud lõunamaiselt, kuid muinasjutu
raamides oleks vahest Võluri ebamaisem, müstiliste joontega
rõhutatud esitamine efektsem olnud” .174 Lavastaja H. Vaag ise esines muinasjutuvestjana.
Elavplaanis näitleja ehk jutustaja kasutamine nukulavastuste
juures oli Noorsooteatri perioodil küllaltki sagedane. Jutustaja
võis esineda mitmesugusel kujul: muinasjutuvestjana, võlurina,
haldjana, klounina jne. Temal oli täita publiku aktiviseerija ja
nukulaval toimuva vahendaja roll.
Kolmanda nukulavastusena esietendus Noorsooteatris I. ja V.
Å vembergeri “Lugu hundist
ja kolmest põrsakesest” . Tuntud loo lavastus arenes
tempoküllaselt ja hoogsalt. Ent peategelasteks ei saanud mitte
hunt ja põrsakesed nukulaval, vaid elavplaanis antud
hundikütte-jahimehi eredalt mängiv klounipaar, mis tekitas
tollase kriitika jaoks suuri küsitavusi. Rahule ei jäädud ka
hundiga. “Kuid hunt ise, tema liikumine ja välimus olid kaunis
armetud, nõnda et mõni laps teda isegi lambaks pidas. Ja kui ta
lõpuks oma kurja teekonna jahimeeste kotis lõpetas, siis ei olnud
sellel tarvilikku efekti. Hunt oleks pidanud antud olema hoopis
õelama ja tigedama kiskjana, nõnda et me ikka põrsasüdamekeste
hirmuvärinaid ja jahimeeste jahihimu oleksime saanud
uskuda.” 175 Seegi kord tegi dekoratsioonid lavastaja
juhtnööride järgi lavatööline Erik Pekk. “Lavapildid Erik
Pekilt olid kohati lamedavõitu ja väheütlevad, eriti näidendi
algosas. Kuid selle kõrval oli ka mõningaid väga hea
realistlikkusega tabatud momente, näiteks põrsakodukese
interjöör oma pliidi ja padjakese ning sisustusega.” 176 Näitlejate kõnes häiris kriiskav hääletoon,
seda eriti põrsakeste osas. Näitlejad püüdsid tabada notsude
loomulikku häälitsemisviisi, see aga muutis näidendi
teksti raskesti jälgitavaks. Ka nukkude liikumises ei olnud
märgata olulist nihet lavalise vabaduse suunas.
Need kolm lavastust kuuluvad Noorsooteatri nukutrupi õpiaega.
Draamateatris nukunäitleja kogemusi omandanuist olid Noorsooteatri
nukulavastustes tegevad vaid mõned üksikud. Eriti silmatorkav oli
tagasilangus tekstilises osas, sest nukutrupp oli moodustatud
algajatest noortest, kes alles õppisid näitlemise kunsti.
Nukulavastuste taset mõjutas ka ruumide kitsikus, statsionaarse
lava ja korralike prooviruumide puudumine.
Sügisel 1945 sai Noorsooteater enda kasutusse Vineeri- ja
Mööblivabriku klubi saali Lõuna tänaval. Paraku oli aga lava
etenduste andmiseks kõlbmatu ning tuli täielikult ümber
ehitada. Samuti vajasid remonti saal ja kõrvalruumid. A. Mägi on
meenutanud seda kibedat tööaega: “Tööde ulatus oli suur,
tööjõudu aga polnud kuskilt võtta. Tegemist oli ka mitmesuguste
vajalike materjalide hankimisega, mida tookord polnud kuigi kerge
saada. Ei aidanud muu kui teatrikollektiivil endal tuli tööle
asuda. Ilma nurisemata töötasid remondi- ja ehitustöödel nii
mehed kui naised. Oma jõududega tehti kõik puusepatööd,
värvimised ja maalritööd. Ise õmmeldi kardinad, korrastati
valgustusseadmeid. Töö algas umbes novembri keskel. Töötati
kahes-kolmes vahetuses 24 tundi päevas. Kõigist töödest võttis
energiliselt osa teatri direktor Leo Martin. Tema eeskuju ja
innustus mõjus kõigisse niivõrd ergutavalt, et kellelgi ei
tulnud mõttessegi kurta “näitlejatele sobimatu” töö
pärast. Ka teatri lavatehnilised töötajad, kellele langes suur
osa remonditöödest, olid täie innuga asja juures.
Leo Martin ei rahuldunud vana standardse nukulavaga, mis
Draamateatris oli kasutusel olnud. Ta tõi palju uuendusi nukulava
konstruktsiooni. Draamateatris oli kasutatud ainult üht
näitlejate silda, mis asus lava tagaseinas. Dekoratsiooni
liikumiseks ja lavapiltide vahetamiseks oli seal võimalik kasutada
ainult lintlava, s.o lava põranda laiust pikka linti, mis kahel
pool lava külgedel oli keeratud vändaga varustatud rullidele.
Lindile asetati dekoratsioonidetailid, millede tugipuudele olid
asetatud vihid, et dekoratsioon ümber ei kukuks. Vajalikust
liikumise suunast olenevalt vändati linti kas ühele või
teisele rullile ning lohistati niiviisi dekoratsioonidetaile lindil
üle lava. Lintlava oli üheainsa tagasilla tõttu ainus mõeldav
nukkude edasiliikumise mulje tekitaja, sest nukke endid said
näitlejad üleval kobaras olles ainult oma käte ulatuses edasi
nihutada. Noorsooteatris ehitati sillad sõõri
kujuliselt ümber terve lava, seejuures osa neist kõrgemale.
Näitlejatel oli nüüd võimalus liikuda oma nukuga ümber lava
/.../ vahetada kohti ning panna lava üleni elama /.../ Lisaks
uuenduslikule sildade süsteemile laskis Leo Martin ehitada
lava põrandale nuku-ketaslava. Ketta pöörlemine andis
võimaluse ehitada üles mitu lavapilti. Dekoraatoril oli nüüd
võimalus oma fantaasiat ilma kitsendusteta kasutada. Hiljem oli
kavatsus ehitada koguni pöördlava, kuid selle teostamiseks ei
jäänud teatril oma lühikesel eksisteerimisajal enam aega.
(Muidugi jäi ka lintlava kasutamise võimalus, kui mõnes
lavastuses seda vaja oli.) Peale uue nukulavakonstruktsiooni (see
oli raudtorustiku peal) laiendati ja süvendati kogu lava
noorsooetenduste andmiseks. Lava tagumine sein tehti täiesti uus.
Elektrisisseseade ehitati samuti täiesti uus. Töötempo oli
hoogne. 1945. aasta vana-aasta õhtuks oli maja valmis. Kahjuks ei
jõutud selleks ajaks muretseda uusi prožektoreid ning nende
puudumise tõttu ei saanud pühade ajal seal veel etendusi
anda.” 177
Üheaegselt ehitus- ja remonditöödega käisid korraga mitme
lavastuse proovid. 21. veebruaril 1946 avati Noorsooteatri uus maja
Lõuna tn 17 ja 24. veebruaril oli T. Gabbe nukunäidendi
“Kristallkingake”
esietendus.
“Kristallkingakese” ettevalmistusperioodist ja lavastusest
endast on Alice Mägi kõnelnud järgmist: “Töö lavastusega oli
ränk. Kõik näitlejad olid uued, kes polnud kas üldse mitte või
siis ainult väga vähe nukuteatriga tegelenud. Lavastuses
mängisid Vaike Karusoo, Helga Purre, Linda Talmre, Aino Raid, Meta Jürgo, Lembit Lahe, Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa, Ants
Kivirähk. Uus lavasüsteem oma rohkete võimalustega oli
veel võõras ja harjumatu. Kasutasin selles lavastuses ketaslava
ning sõõrsilda täies ulatuses. See võimaldas laval üheaegselt
liikuma panna üle kaheksa nuku. Esialgu oli üsna raske
orienteeruda kõigis lavastuslikes võimalustes. Suureks abiks oli
mulle dekoraator Alfred Saldre. Temaga koos katsetasime läbi kõik
lavatehnilised võimalused. Tehniliste proovide arv oli suur. Olin
igal tehnilisel proovil koos Saldrega. Vahel kestis mu töö
väikeste vaheaegadega ööpäev läbi, sest tehnilisteks
proovideks jäi tihti aega ainult öösiti.
Päeval toimusid aga proovid näitlejatega, millest suur hulk
langes nukukäivitustreeningule. Ka nukukäivitustreeningu tundides
olin ma alati kohal ja abistasin näitlejaid.
Nukukäivitustreeninguid tuli teha ka hiljem, kui lavastus oli juba
küps, iga etenduse eel. Kuna tegemist oli algajate näitlejatega,
tuli väga suurt tööd teha teksti õppimisel ja karakteri
kujundamisel. Mul tuli iga näitlejat eraldi õpetada teksti
rääkima. Sageli pidin neile tüübid ette tegema ning vahel sõna
tõsises mõttes neile sõnad suhu panema. Kuigi ma ise niisugust
meetodit õigeks ei pea, oli see tookordseis tingimustes
paratamatu, sest Noorsooteatri osast ei võinud ma ju kogenumaid
näitlejaid ära võtta ning tuli kasvatada ning välja õpetada
oma nukunäitlejate kaader. Hilisemate lavastuste käigus jäi
niisugune töö muidugi järk-järgult vähemaks.
“Kristallkingakese” lavaletoomine aga nõudis veel
stuudiotööd näitlejatega ning selleks ei piisanud tavalisest
arvust lugemisproovidest. Lugemisproovidest ei läinud me veel
kaugeltki üle nukulavale. Järgmine proovietapp toimus tavalises
proovisaalis, kus tegime seadeproove ilma nukkudeta, elavate
näitlejatega. Sellel prooviperioodil õppis iga näitleja
kehastama oma osa ning kujundas välja lõpliku karakteri. Alles
siis võis üle minna nukulavale. Nüüd ei kiskunud
nukukäivitamise tehnilised raskused enam näitlejaid oma osast
välja, sest iga karakter oli neil juba kindlalt omandatud.
Niisugune töömeetod osutus täiesti õigeks ja tulemusrikkaks.
Tänu pidevale nukukäivitustreeningule oli nukuliikumine kogu
lavastuses üsna heal tasemel. /.../ Lavastuses oli ka mitu tantsu.
Ballistseenis, mis üldse oli üks efektsemaid stseene lavastuses,
oli seatud divertismendina Hüpiknuku tants. Selle teostasid F.
Veike ja M. Tarto. /.../ Ballipildis tantsisid ka Tuhkatriinu ja
prints. Nad tantsisid valssi, mida polnud küll vaja tantsujuhi
poolt eriliselt seada, kuid nõudis osatäitjatelt siiski üsna
suurt treeningut. Tantsude ja üldse kogu nukuliikumise efektsusele
aitas tunduvalt kaasa uus nukulava süsteem. /.../ enam ei tekkinud
nukuliikumises ka ebaloogilisi pause, mis vanal laval olid
paratamatud.
Kuid suuri edusamme oli teinud ka nukuvalmistamine.
Nukuvalmistamisel tehti laboratoorset tööd, uuriti nukukeha
kaaluvahekordi, proportsioone ning mitmesuguseid liikumisseadusi.
Püüti valmistada niisugune nukk, mis tagas tema liikumise
täieliku loomutruuduse, kui vaid näitleja oskab seda ellu viia.
Laboratoorse uurimistöö tulemusena osati nukke tõepoolest muuta
väga paindlikeks ja kergesti liikuvaiks.
Väga paindlik ja liikuv oli Ferdinand
Veike narr. Tugev oli Ants Kivirähk kuninga osas. Ta oli ka
proovidel väga püüdlik ja nõudlik oma osa suhtes. Tubli triona
esinesid võõrasema ja ta tütred. Võõrasema oli Marta Tarto,
tütred: Javotte – Vaike Karusoo ja Hortensia – Helga
Purre. Vähem õnnestunud oli Raivo Kuremaa prints. /.../
Tuhkatriinut mängisin mina. /.../ Etenduses oli ka
muinasjutuvestja (elava inimesena). Selles osas esines Helmut Vaag.
Etendus algas proloogiga, milles muinasjutuvestja vestles lastega.
Lavale oli seatud hiiglasuur muinasjuturaamatu kujutis. Selle seest
astus välja Tuhkatriinu. (Samuti inimesena ning samas kostüümis,
mis oli seljas Tuhkatriinu nukul.) Nad vestlesid muinasjutuvestjaga
näidendi tegevuse teemal. Siis kadus raamat ning algas etendus
nukkudega. Etenduse lõpus kasutasin sedasama võtet. Siit tuli
raamatust muinasjutuvestja kõrvale Tuhkatriinu oma
ballikostüümis.” 178
“Kristallkingake” kujunes üheks etapiliseks
lavastuseks Eesti nukuteatri ajaloos. Edasiminekut
nukkude liikumises märkisid kõik arvustajad. Nii on kirjutatud:
“Võrreldes mõnegi eelnenud lavastusega oli siin nukkudes
märksa enam nõtkust ja loomulikkust, mis tõeliselt loota lubab
meie nukuteatri kiirele arengule.” 179 Kriitika oli rahul just inimnukkude liikumisega,
loomnukkude liikumine olevat olnud tunduvalt kohmakam ja
ebaloomulikum. Nukulaval taheti näha elavate loomade võimalikult
täpseid koopiaid.
Naturalismist olid vaimustunud ka tegijad ise. Nii olid
inimnukkudel peensusteni välja töötatud kõik elava inimese
kõige pisemadki kehaosad, millel aga saalist vaadatuna mingit
tähtsust ei olnud. Õnnestunuks hinnati “Kristallkingakese”
lavastuses A. Saldre värviküllaseid, muinasjutupäraseid ja
poeesiarikkaid lavapilte, mis aitasid kaasa kogu lavastuse
poeetilise atmosfääri loomisele. Osatäitjaist on kriitika esile
tõstnud kõigepealt A. Mägi Tuhkatriinut, V. Karusoo ja H. Purre
võõrasõdesid, M. Tarto võõrasema ning F. Veike narri.
“Kristallkingake” oli ka esimene nukulavastus, milles
kasutati elavat orkestrit. Senini oli läbi aetud klaveri,
akordioni ja heliplaadimängijaga. Orkestrit juhatas L. Saul. Etenduse meeleolule vastava muusika oli
kirjutanud A. Ruus. Nii sündiski “Kristallkingakese” näol
harmooniline lavastuslik tervik, mitte aga selline eklektiline
piltide rida nagu enamik varasemaid nukulavastusi Draamateatri
perioodist. Kriitika on lavastuse kohta märkinud kokkuvõtlikult:
” “Kristallkingake” on palju kunstiküpsem senimängitud
Noorsooteatri nukulavastustest.” 180
Järgmisena esietendunud “Kolm
muinasjuttu” vastupidiselt “Kristallkingakesele” ei
pakkunud lavastuslikult midagi nii säravat ja uut, kuid kinnitas
siiski uue kvaliteedi püsimajäämist nukutrupi mängutasemes.
Nagu kirjutas Karin Kask oma arvustuses, olid nukud seegi kord
“küllaltki liikuvad” .181
Lavastus koosnes kolmest
lühinäidendist, mida omavahel seostada on väga raske. Küllap
tingis nimetatud näidendite valiku aeg. Pidi ju tollel ajal
repertuaaris olema tingimata mõni nõukogulikust ideoloogiast
kantud väga plakatlik lavastus. Eriti vastas sellele nõudele S.
Preobraženski “Sookoletis
Pluh-Pluh” . Kriitik R. Kangro-Pool kirjutas, et näidendis on
“tubli ja kartmatu poiss Peedu antud mingi skeemina, kes ruttu,
üht ees, teist taga, lubab oma käe ohverdada õnnetu Jänese
päästmiseks, siis samuti jala ja südame, et pääseksid
Metsavana ja Pohlamari. Halb on see, et abistamise vajadus ei selgu
meile abistatavate hädaohusituatsioonidest, vaid /.../ autori
poolt väga pinnapealselt antud jutustusest.” 182
Kolmest lühinäidendist pidas kriitik õnnestunumaks
“Karu
ja tütarlast” . “See süžee esines selgelt, nukk-laps ja
nukk-karu olid oma iseloomude ja tegumoega reljeefselt vastamisi
seatud, ehituse dekoratsioonid tüüpiliselt muinasjutulised. Ma ei
nõustunud vaid metsadekoratsiooniga: jutt on eksimisest metsa,
kuid metsa asemel näeme üksikpuid kuskil lagendikul, kus nagu ei
sobigi eksinult huigata. Ei saanud nõustuda ka lõpustseeniga, kus
Elsa, kes kõik võidab headusega, koju laseb end viia pettuse
abil. Too Karu oli lõpuks nii mõnusaks muutunud onu, et ei
tundunud sobivana petta säärast.” R. Kangro-Pool lisab: “Nii
esimeses kui teises tükis nägime eksimist metsa. Mis teha,
muinasjuttudes on väga palju seda eksimist metsa. Kui aga paari
aasta kestes pead nukuteatris nägema peaaegu sajaprotsendiliselt
repertuaaris ikka eksimist metsa, et sealt jälle välja koju
seigelda, siis ei saa mööda monotoonsusest, kuigi vahelood alati
veidi erinevad. Seepärast peab otsima sekka ka teisi
aineliike!” 183
Ka viimase loo – “Tõrva-tolbatsi”
– kriitikas täheldati sisulist küsitavust ja vastuolulisust.
“Siin näeme küll taadi tarkusevõimet, mis teda hädas aitab,
kuid ta talitamine koos eidega on kuidagi selliselt sahkerdav
tulusaamisel, mis ei ole eeskuju andev. Kui taat tõrva abil kinni
püüab Rebase, Jänese, Hundi, Karu, laseb ta neid endale tassida
kapsaid, koort, sinki, mett. Ta on pahane, et loomad tegid kurja
tema majapidamisele, aga on rahul, kui need loomad teisalt
võtavad, et temale anda. Sest rebane peab ju koorepoti kuskilt
varastama, et tuua see taadile. Samuti peab karu kelleltki mesipuu
“ära tõstma” jne. Selle asemel, et juhtida loomi oma meelt
muutma, kujutatakse, kuidas eit hõikab koorepüti juures ja
imetleb sinki! Polnud vaatamiseks midagi ülevat ka selles, kui
taat käis ringi, suur kirves käes, ja raius loomadel sabasid
maha.” 184
Osatäitmistest on tollane kriitika esile tõstnud A. Mägi
Elsat, kelle liigutustes oli loomulikkust ja täpsust. Ent ära on
märgitud ka nooremate, vähemate nukumängukogemustega näitlejate
tööd. Nii hinnati ilmekaks R. Kuremaa Peedut ja Hunti, H. Purre
jäneseid ja A. Kivirähki erinevate karakteriomadustega karusid.
A. Mägi mäletamist mööda paistsid “Tõrva-tolbatsis” hea
mänguga silma ka V. Karusoo Eidekese karakterosas ning Lembit Lahe
Taadina. Kõik kolm muinasjuttu lavastati lintlaval.
Ilmselt jäi ka jaanuaris 1947 esietendunud M. Å urinova
“Külmataat”
n-ö realavastuste tasemele. Üldtuntud muinasjutu kurjast
võõrasemast, tema tütrest ja vaeslapsest lavastas Leo Martin.
Kasutati lintlava, kusjuures kujunduslikult ei olnud
“Külmataadi” ettekanne kuigivõrd mõjuv ega nõudlik.
H. Jänes on kirjutanud, et lintlava kasutati
enamasti kergemais lavastustes, kuid vahel ka lihtsalt ajapuuduse
tõttu või mugavusest.185 Kriitik R. Kangro-Pool märkis oma valdavalt tüki
sisu ümber jutustavas arvustuses muu hulgas, et “lavastus andis
üsna rahuldavaid kordaminekuid“, ja lisas: “Ainult Vanamehega
ei saanud hästi rahul olla – ta oli juba kujult kuidagi
ebamääraselt nässakas, kontuurideta, liialt kustunud, kui nii
võiks ütelda. Häältki võiks tal rohkem olla, eriti kui
arvestame neid peaaegu liialdusena paisutatud hääletõstmisi,
mida kogu aeg kuulsime Vanaeidelt ja Vandalt.” 186 Kriitikast võib järeldada “Kolme muinasjutu”
ja “Külmataadi” lavastustes esinenud forsseerimist
ja pingutatud, ebaloomulikku kõnelemisviisi.
Carlo Collodi muinasjutu “Pinocchio” seadis ümber
nukunäidendiks selle lavastaja H. Vaag. Lavastuse “Puunukk
seikleb” juures näitejuhina-assistendina töötanud
Ferdinand Veikele oli see töö esimene katsetus
nukunäitejuhtimise vallas.
Nn nõukogulikku alget püüti leida ka nendest klassikalistest
muinasjuttudest ja teistestki maailma väärtkirjandusse
kuuluvatest teostest, kus seda tegelikult ei olnud. Ka
nukutükkides püüti rõhutada tööteemat. Tähtsamate
iseloomuomadustena nähti vaprust, usinust ja sõnakuulelikkust.
Inimlik headus ja kaastunne jäid selle varju. Lastele
adresseeritud lavastused pidid tingimata sisaldama midagi
õpetlikku ja sealjuures n-ö nõukogulikku. Ja seda õpetlikku
tuli sageli edasi anda näpuga näitava moraalilugemisena. On
muidugi iseküsimus, kui palju teatritegijad niisugusest keelu- ja
manitsusmeetodist kinni pidasid.
Kriitik R. Kangro-Pooli arvates olevat “Puunukk seikleb”
sündmustik olnud hoopis tugevamini seoses tegeliku eluga kui
mitmes varasemas nukunäidendis. “Seoses tegeliku eluga” aga
nähti tollel ajal just seost nõukogude elulaadiga. Kriitik
tõlgendab nukulaval nähtut järgnevalt: “Ma pean väga
väärtuslikuks näidendi proloogis puunukk Truffaldino sünniloo
näitamist puusepp Antonio juures. See on elavaks tõendiks, et
Truffaldino pole mõni olend kaugelt “sealt maailmast” , vaid
meie endi peegeldus meie endi kasvatusliku elu keskelt. Kui too
Truffaldino nüüd oma heatahtliku Muinasjutuvestja juurest ära
jookseb ja kullaahnuses ja tööpõlguses halbade sõprade hulgas
ulaelule laskub, siis on lastele kindlasti hoopis selgem, et ta
kajastab reaalse elu pahesid, mille osaliseks võivad saada kõik,
kes ei taha õppida, ei käi usinasti koolis, laisklevad ega hooli
keelust või manitsusest.” 187
Lavastus arenes hoogsalt, üks seikluslik pilt vaheldus teisega.
Kriitika poolt leidis heakskiitu seegi, et osa tegelasi oli antud
elavplaanis. R. Kangro-Pool kirjutas: “Ka silmale on hea, et
nukud vaheldumisi tegevuses on nukkudega ja elavate inimestega –
Truffaldino sai meile seega hästi lähedaseks ja lood kujunesid
mahlakaiks.” 188
|