II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
FERDINAND VEIKE LÄHEB KAASA AVATUD MÄNGUGA
Omapäraseks põnevaks materjaliks Nukuteatrile oli ka 1977. a
lõpus esietendunud V. Novatski/J. Fridmani kriminaalne
nukunäidend “Vana veski
viirastused” , mille vastavalt eesti oludele töötas ümber
J. Saar. F. Veike oli seekord temale omasema sirmiteatri
asendanud avatud mänguga. Ilmselt tingisid seda ka
külaliskunstniku, karikaturistina tuntud Hugo Hiibuse teistsuguse konstruktsiooniga nukud. Need
olid umbes meetri kõrgused. Näitleja üks käsi pea liigutamiseks
oli selle sees, teine käsi nuku üheks käeks. Nuku jalad olid
kinnitatud näitleja jalgade külge. Nukud olid kavandatud
karikatuursetena, tegelikkuses tulid nad välja märksa
realistlikemana. Huvitav oli kass Feliks – kollane, karvane,
punase salliga. Vedru võimaldas venitada keret vahel kuni
meetri pikkuseks. Näitlejad nägid välja nagu tondid mustades
kapuutsiga jakkides. Põnevalt oli kunstnikul kavandatud
seadusesilm – ainult üks silm, aga arutu hulk käsi püstoliga
ja ilma.783 Kummitusliku salapärasuse efekti loomisel pidi
tähtsat osa etendama valgustus.
Kavatsused olid aga märksa huvitavamad kui tulemus. Ilmselt
olid piduriks teatri tollased tehnilised võimalused. Valgused olid
ebamäärased, kuidagi määrdunud kogumuljega, laskmata mõjule
pääseda huvitaval eritasapinnalisel sirmil – veskil oma
mängupindade funktsiooni täitvate akendega.
“Vana veski viirastused” oli tehniliselt väga
töömahukas, suurejooneline lavastus. Selles osales suurim teatri
kolmest näitetrupist.
R. Reiljan pidas lavastust žanripäraseks, küllaltki
kompaktseks, kus misanstseenid olid oskuslikult kogu lava kasutades
üles ehitatud. Kuid ometigi oleks võinud kriitiku arvates
kogumulje olla veelgi parem, kui näitlejad mängiksid ansamblis.
“Paraku ei haaku aga nende mäng kohati küllaldaselt. On näha
kääre kõige vanemate ja kõige nooremate näitlejate
mängulaadide vahel. Ja nii veider kui see ka pole, näib küsimusi
tekitavat staažikate näitlejate mäng.” 784 Huvitavamate näitlejatöödena märkis kriitik
noore näitleja Indrek Tamre põnevat, mitmetahulist karakterit omavat
tõeliselt kassilikku Feliksit (samas osas ka Harry Gustavson), Evi Uusi nüansirikast tillukest terast hiirekest ning
sama rolli teatri uustulnuka Viiu Kõrvitsa esituses. Meeldiva üllatuse valmistas
nooruke Tiit Soodla Hulkuva Koerana, kes pärast osutus
detektiiviks.
Hinnangud “Vana veski viirastustele” teatri kunstinõukogus
olid küllaltki vastandlikud.785 R. Reiljan: “Põnevalt on välja tulnud. Vastab
sellele materjalile. Niisugust lavastust pole ju Nukuteatris varem
olnud. Näitlejatöödest oli suurim rõõm Harry Gustavsoni kass.
Evi Uus üllatas mind ka. Tema loomingus oli see suur edasiminek.
Kujundus meeldis.” H. Tomson: ” Muusika meeldis mulle väga. Seob ja
abistab. Hiibuse töö samuti. Gustavson – esimest korda tegi
päris näitlejatöö valmis. Samuti Uus.” J. Vaus: “Kui J. Saar seda näidendit ette luges, oli
palju huvitavam. Täna väga venis. Ka kavandid olid palju
huvitavamad kui nukud. Nukk + näitleja mulle täna ei meeldinud.
Mäng oli olustikuline. Nukud realistlikud. /.../ Ma kujutan ette,
et sirmitükina oleks see lugu rohkem võitnud. /.../ Näitlejad
tegid, mis nad suutsid. Valgused olid ebamäärased, mudane
valgus.” P. Pedajas: “Kiidan Grapsi tööd. Muusika selle lavastuse juurde sobis.”
R. Agur: “Moega kaasaminek. Sirmita mängimine
on praegu moes. Veikele pean ütlema – liiga palju tuttavaid
asju. /.../ Nukud olustikulises tükis ei mängi. Meeldis esimene
viis minutit ja Gustavson. /.../ Nukud oleks võinud olla
lakoonilisemad. Käärid tekkisid, sest valiti (minu arvates) vale
mängulaad." J. Saar: ” Täna oli tõepoolest väga halb etendus.
Täna ta ei vastanud materjalile. Näitleja peab kasvama nukuga
kokku. Tempo.” G. Graps: "II vaatus oli igav. Üldiselt tükk
meeldis. Oli häid ütlusi, mõte tuleb välja. Vahest mõistetav
15-16aastastele.” H. Hiibus: “Tinglikkuse küsimus – see on
õige. Nukud tehti väga hästi, paremini kui minu kavandid. Hiir
oli nagu peotüdruk. Vahest muidu poleks ta üldse välja
paistnud.” L. Vellerand: ” Kõige tugevamad komponendid selles
lavastuses olid: muusika. Lavakujundus ja mäng nukkudega. /.../
Režiis on puudu poeetilisest atmosfäärist ja kompositsioonist.
Huumori alged on olemas kassil. Aga ta teeb seda rolli olustikulise
karakteri tasemel. Hiir meeldis mulle kõige rohkem. Ka ta
väliskuju. Kõige terviklikum karakter selles lavastuses. Ühelt
poolt kriminaalne põnevus, teiselt poolt huumor – see oleks
ideaal, kuhu pürgida.”
|