II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
SIRMITEATER PAKUB UUSI VÕIMALUSI
R. Reiljani teise nukunäidendina jõudis 1972. a
Nukuteatri lavale pika pealkirjaga lugu nukkude maailma ja inimeste
maailma vahelisest konfliktist “Pille, Põps,
Pländermann ja teised” . See näidend oli mõeldud neile,
“kes usuvad nukkude elu, nukusõprust, nukuarmastust. Neid aga,
kes ei usu ega mõista seda, tahab näidend mõtlema panna /.../
oma suhtumise üle mängukaaslastesse, olgu need siis elavad või
elutud.” 647
Lavastaja R. Agur lähtus lapse reaalmaailma suhtest
ulmelis-fantastilisse mängumaailma. Paraku ei ole seda lavastust
loetud õnnestumiste hulka. Selle põhjuseks oli eelkõige end juba
näidendis pealesuruv pedagoogilis-kasvatuslik motiiv. K. Soosalu esitas küsimuse: “On siis teatrilava
tribüün, kust õpetatakse huligaani ümber kasvatama vastu kõrvu
virutamisega?” 648 Ka häiris teda näidendi keele
konstrueeritus. “Kõrvu takerduvad laused ja väljendid nagu:
“Ma olen küllap vist nii solvunud, et hakkan otsekohe nutma!”
/.../ “Olen küllap vist pööraselt väsinud!” /.../ Pole
ealeski kuulnud ühtki last nii kohmakaid lauseid
ütlemas.” 649
Selle lavastuse juures hindas kriitika Boris Kõrveri muusikat ja Jaak Vausi fantaasiarikkaid värvirõõmsaid lavapilte.
“Kergesti pööratavatest sirmidest moodustuvad kiiresti uued
tegevuspaigad, toad, katused, mets, tänav. Mitmed nukud on õige
huvitavalt kujundatud: kapriisne Pille, morni ilmega Igav Inna,
bravuurne Ohtlik Ott, varblane kes oma elutruu sädistamise ning
sirtsumisega jälgimispinget tekitab.” 650
Ka näitlejatöödele ei olnud kriitikuil midagi olulist ette
heita. “Näitlejapoolsetes karakteriloomistes ja nukkude
käsitsemises oldi tasemel, tegutseti ühtses ansamblis.” 651 Eriliste õnnestumiste kilda arvati kriitikas
H. Laasi Ott. See Ott ei olnud mitte “paha poiss
üldse” , vaid tüüp, kelle ohtlikkust ei tohiks alahinnata.
” See Ott oli üks hirmus poiss. Ta oli ainuke negatiivne kuju
selles tükis. Teised olid kõik toredad nukukesed ja mina olin
siis see pätt, kes lubas teised keldrisse viia ja nõelad sisse
torgata. /.../ see oli päris huvitav kuju ja nukk ise oli ka
põnev, aga tükk iseenesest ei olnud midagi erilist.” 652
Märksa huvitavama, kujundlikuma
keelega oli Nukuteatris järgmisena esietendunud algupärand,
tuntud lastekirjaniku E. Niidu esimene nukunäidend “Vintsel-Vantsel
vanaema” . Kaasaegseks muinasjutuks tituleeritud näidend on
poeetiline lugu vennast ja õest, kes vanemate tööl olles peavad
kahekesi kodus olema.653 On esimene koolivaheaja päev ja lapsed unistavad
vanaemast, kes nendega mängiks ja müraks, kelle seltsis neil
käiks trall ja melu ning oleks tore “vintsel-vantsel elu” .
Kummutil liikumatult seisnud helesinisest munast tuleb haldjalaps
ning toobki Maiele-Mardile soovitud “vintsel-vantsel vanaema” ,
üpris ettevõtliku ülimoodsa daami pikkades pükstes, pontšo ja
tulipunase juuksepahmakuga. Tema mõistab lapsi suurepäraselt. Nii
ehtmuinasjutuliselt algas E. Niidu lõbus näitemäng
nukulaval.654 See vanaema sõitis nukulaval tuletõrjeautoga otse
jäätisesaali, sõi seal jäätist, kuni hakkas virmalisi nägema,
tassis koju papagoisid ja koeri ning pidas “Viru” hotelli
katusele ronimise plaani.655
Paraku ei suutnud teater autori fantaasialennuga lõpuni kaasa
minna. Lavastaja F. Veikel oli küll terve rida huvitavaid leide ja
efektseid stseene, ent need jäid üksikuteks kildudeks, sulamata
ühtseks tervikuks.656 Esimest korda nukumaailma sattunud kunstnik
Heinrich Valk aga ei söandanud näidendi autori
fantaasiatiibadel lendu tõusta ega nukuteatrile nii omastesse
hüperbooliavarustesse sukelduda.657 Samas olid hästi õnnestunud H. Valgu karakteersed
inimnukud. Nagu fotodelt näha, olid need ilmekate nägudega ning
suurte elavate silmadega.
“Tänu isikupärastele nukkudele pääsevad Ellen Niidu loodud
huvitavad karakterid kenasti mõjule,” märkis D. Normet ning jätkas samas näitlejatööde
tutvustamist: “Kõige huvitavam näitlejatöö on Harri Gustavsoni mehine Mart. Selles ettevõtlikus ja
vallatushimulises poisikeses domineerib vanema venna positsioonist
tingitud vastutustunne koduse majapidamise ning noorema õekese
Maie suhtes. Hästi toob Harri Gustavson välja Mardi südames
tekkivaid seiklushimu ja kohusetunde vahelisi dilemmasid, tema
siseheitlusi ja otsuste tegemisi. Žestide, plastika ja häälega
mängib näitleja nuku liikumatu näo üsnagi miimikarikkaks.
Maie on Renate Luhavee käes sümpaatne tüdrukuke, kes usub
muinasjutte ja tahab pisut vallatust teha. Tundub, et see kuju
(nagu kogu lavastus) vajanuks rohkem särtsu, temperamenti ja
tugevamaid aktsente. Sest kuigi Maie on loomult hea laps, on ta oma
kergemeelses lõbujanus siiski kohusetruu Mardi vastaspoolus. Ja
tegelaste vastandlikkust rõhutades oleks ka tegevuse pinget
tõstetud. Laine Mandrile on Vintsel-Vantsel Vanaema esimene suur
roll nukuteatris. Näitleja tuleb vapralt toime nuku käsitsemise
tehnika ning kõne seostamisega. Laulude ajal jätab liikumise ja
hääle sünkroonsus paiguti veel soovida, kuid etenduste käigus
laabub kindlasti seegi. Vanaema-nukk on värvikas ja lõbus ning
küllap see ettevõtlik, elurõõmus daam innustab Laine
Mandritki.“658 Vanaema rollis olid veel ka R. Kuremaa ja lavastaja F. Veike ise, paraku nende
osatäitmiste kohta arvamused ajakirjanduses puuduvad. Edasi
kirjutas D. Normet: “Haldjalaps on hääleliselt Maile Korjusele väga sobiv – tal on selles rollis
tõepoolest kellukesena helisev hääl. Tuleks ainult jälgida, et
kõrgetel nootidel rääkides ja lauldes diktsioon ei kannataks
/.../. Väga meeldivalt mängib Naabri-Riinat Evi Uus. Tema reageeringud igale järjekordsele
kummalisele seigale naabrite elus on täpsed ja koomilised. See
iseenesest väike roll lisab näidendi tegevusele vürtsi ja pipart
– vanainimeselikult kaine ning poeesiavaese Riina iga ilmumine
rõhutab Maie ja Mardi luuleküllast lapsemaailma.
Kalju Reneli rollidest on eredad virtuoosliku
liikumisega kelner jäätisesaalis ja mänguhoos Pilli-Juku
lüüriline kuju. Meeldivalt esitab Kalju Renel Pilli-Juku ava- ja
lõpulaulu, mis loovad näidendile isesuguse poeetilise
raami.” 659
Hästi võttis publik vastu ukraina kirjaniku J. Tšepovetski
jant-komöödia “Piuks, Mäuks ja
tädi Marie” R. Aguri hoogsas ja lustlikus lavastuses. “See
on lugu üksikust vanast näitlejast tädi Mariest, kes ihkab
sõpra leida, üleannetust hallist hiirest ja teda küttima toodud
kassist. Pärast paljusid sekeldusi luuakse tükis kolmikliit:
sõpra on kõigile vaja,” kirjutas K. Soosalu.660 Lavastaja nägi oma töö põhiideena egoismi
väljanaermist. ” See oli ääretult slaavipärane näitemäng.
Mis tähendab, et tempo ja kõva hääl oli selles loos põhiline.
Oli koomiline lugu, mis pakkus trikivõimalusi. Me lahendasime ta
ka nii enam-vähem slaavipärases laadis.” 661
Huvitav oli J. Vausi poolt leitud kujunduslik lahendus, kus
nukusirmid olid moodustatud mööbliesemetest. Tegevus arenes tädi
Marie toas, kus nukkude mängupindadeks olid kummutid, kapid,
peeglid, sirmid jne. Tädi Marie oli lahendatud elavplaanis
kostüümi ning maskiga, suure paruka ja kübaraga. K. Soosalu
kirjutas lavakujunduse kohta: “See kõik on kujundatud kusagil
reaalsuse ja abstraktsuse piiril laveerides. Laiaks venitatud
mängupinna tõttu on hiire ja kassi vahelised kemplemised,
tagaajamised ja kogu tegevus väga dünaamiline ning
efektne.” 662
“Piuks, Mäuks ja tädi Marie” kontrolletendusele järgnenud
arutelul ütles V. Kivilo: “Näib, et tuleb ilus ja menukas tükk.
Osatäitjatest Oskar Liigand – tore karakterroll, üks säravaimaid
osi. See meelest ei lähe. Tubli, eriti II pooles on ka Maie Toompere.” 663 K. Soosalu on aga kirjutanud näitlejatöödest
järgmist: “Selle lavastuse peategelane on kass Mäuks. Millise
fantaasiavälgatusega on ta leitud, millise huumorimeelega
teostatud ja millise näitlejameisterlikkusega Oskar Liigandil
mängitud! Tema suur kollane kõuts on paheline. Kui ilusasti tema
rohelised hiilgavad silmad pulkadena pealuust välja kargavad ning
millise neelamisahnusega liigub suur ja ablas suu! See ei ole
traditsiooniline hea, pehme, kallis kiisu. Nakatava mängulustiga
esitab hiirt Ly Lippur. Väljendusrikkas hääles on kelmikust ja
kaastunnet, õrritamishimu ja hirmu. Maie Toompere hiir /.../
jääb rohkem “üldse hea ja ilusa hiire” mängimise tasemele.
Tädi Marie osas on autor tahtnud näha maski kandvat näitlejat.
Nii on lavastaja Krista Kaddaku /Krista Urvet/ ja Helle Laasi ka mängima
pannud. /.../ Kaks täiesti erinevat näitlejat tegid osa
äravahetamiseni sarnaselt, isegi ühtviisi elutu ja krigiseva
hääletooniga. Siit võib välja lugeda lavastaja taotlust esitada
tädi Mariet nukuna. Kuid mask surus näitlejad ilmselt nii
ebamugavasse ja loomuvastasesse olukorda, et kogu füüsis tõmbus
krampi. Taotlus, et inimene-nukk suhtleks nukkudega, jooksis liiva.
Siiani pole teistes lavastustes näitlejate ja nukkudega
koosmängus ansambliühtsus kannatanud.” 664
K. Soosalu esitas küsimuse, kas ei tuleks selleski lavastuses
mask ära jätta. Kuigi maskimäng on üks nukuteatri paljudest
võimalustest, tundus tollal maskimäng harjumatult ebaloomulik. R.
Agur koos kunstnik J. Vausiga aga leidis, et maskimäng on
eelkõige “groteskimäng, kõrgendatud pingega mäng.” 665 H. Laas: “Lavastaja taotles tädi Marie juures
nukulikkust, aga mina ei tabanud seda stiili. Mulle tundus, et ilma
maskita oleks tädi palju liikuvam, palju ilmekam. Õhkav tädike
– see oleks mulle sobinud. Ma oleksin võinud seda palju
koomilisemalt teha, kui minu nägu oleks näha olnud. Ma ei taipa
siiani, miks sellel tädil mask ees pidi olema. Aga tükk
iseenesest oli maru. Me mängisime seda palju ja ka vabas õhus.
Pärast etendust Harju mäel tuli üks tädi ja pahandas, et kas te
lõpetate ükskord selle hiirte propageerimise.” 666 O. Liigandi mäletamist mööda oli “Piuks,
Mäuks ja tädi Marie” lavastus, “mis publikule hästi meeldis.
/.../ ja seda lavastust mängiti üle kahesaja korra. Kass oli
väga hästi tehtud nukk. /.../ Ja huvitav, kui on hästi
temperamentne lugu ja nukk kuulab sõna, siis ka mäng ei väsita
nii.” 667
|