NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

ENO RAUD KIRJUTAB NUKUTEATRILE

Hooajal 1968/69 tuli lavale kolm algupärast nukunäidendit, millest kaks olid Eno Raualt: “œNinatark muna” ja “œMustkunstniku kübar” . Need olid autori esimesed näidendid nukuteatrile – ja kohe õnnestunud. “œMõlemad näidendid olid toreda mõttega ja heal kirjanduslikul tasemel, kuigi “œMustkunstniku kübar” oli võrreldes “œNinatarga munaga” vahest fantaasiavaesem. “œNinatargas munas” oli rohkem niisuguseid ütlemispärleid, mis täiskasvanugi muhelema võtsid,” loeme Reet Reiljani hooajaülevaatest.560

” Ninatarka muna” võis vaadelda kui naljakalt õpetlikku (valm)näidendit. F. Veike lavastuses oli R. Reiljani arvates “œpalju lustakust” ja huvitavaid näitlejatöid, milledest oli esile tõstetud M. Peedo ja H. Toompere osatäitmisi. Tundus, et lavastajale, näitlejaile ja kunstnikule valmistas selle näidendiga töötamine rõõmu. Lavastust mängiti erksalt, sädelevalt ja vallatult. Näitleja temperament leidis sealjuures väljenduse nukus ja jõudis läbi nuku ka vaatajateni. Külaliskriitik Irina Žarovtseva arvates oli eriti hea A. Oidi muusika. Ta kirjutas: “œTõenäoliselt on muusika olnud määrav lavastusele mažoorselt kaasaegse kõlavuse andmisel. Lavastaja F. Veike ja kunstnik E. Startšenko arendavad tegevust täpsete sisuliste aktsentidega. Muusika oskuslik kasutamine iseenesest organiseerib laval toimuvat. Lavakujundusele, mida võib nimetada kauniks, on mul üks pretensioon: nukkude jaoks oli projektsiooni foon natuke külmavõitu.” 561

V. Luup on seoses selle lavastusega meenutanud üht ebaharilikku etendust: “œ” Ninatarga munaga” on üks omajagu “œajalooline moment” . Ühel ringreisietendusel ühes rahvamajas pidime etenduse ära jätma, sest liiga vähe rahvast oli saalis. Otsustati nii, et mitte publiku arvu keskmist näitajat alla tõmmata. Saalis oli ju umbes paarkümmend inimest. Aga mina olin siis selle reisi juht ja ütlesin, et ega need lapsed, kes etendust vaatama on tulnud, pole selles süüdi, et neid nii vähe on. Paberi peal näitame, et etendus jäi ära, aga tegelikult mängime ja teeme lühidalt. Alles jätame kõige olulisema – selle, mis on edasiviiv peamõtte seisukohalt. Rääkisime omavahel läbi, millised pildid võtame, ja panime need loogilisse järjekorda. Poolteisetunnise tüki mängisime ära paarikümne minutiga ja saime tohutu aplausi. Kõige tähtsam oli ära öeldud ja inimesed olid rahul. Pärast arutasime isekeskis, kui palju oli selles tükis tegelikult “œvett” .” 562

“œMustkunstniku kübar” (F. Veike) jäi nii kirjanduslikult materjalilt kui ka lavastuslikult “œNinatargale munale” alla. See oli kirjaniku eelmisest näidendist keeleliselt vaesem, ent ka sellest oleks teatrikriitik R. Reiljani arvates saanud lustaka lavastuse.563 Stseenid tsirkuses ja juhtumised röövlikoopas olid lavastaja fantaasiale tänuväärne materjal. Kriitika arvates ei suutnud teater seekord kõiki autoripoolseid võimalusi ära kasutada: “œMisanstseenides ei suudetud leida midagi värsket, lavastusest jäi paraku stampidega realavastuse mulje.” 564 Parim selles lavastuses oli kujunduslik külg (J. Maisaar, E. Startšenko).