NUKUMÄNGUST TEISTES LINNADES
NUKUTEATRITEGEMISEST TARTUS
Juba 1930-ndate aastate lõpul tegutses Tartu Õpetajate
Täienduskursuste juures nukuteatri rühm, mille tööst võttis
osa 28 õpetajat.264 Nukumängu initsiaatoriks Tartu õpetajate hulgas
oli kohalik kooliõpetaja L. Skomorowska, kelle sulest oli ka ajakirjanduses
ilmunud mitmeid nukuteatrit tutvustavaid ja propageerivaid
artikleid. Tema algatusel loodi 1940. a Vanemuise teatri juurde
nukuteater. Nukutrupi näitejuhiks oli määratud Vanemuise
näitleja Edmund Aumere.265 Nukuteatri loomise ettevalmistustöös oli tegev ka
Kaarel Ird, kes Vanemuise teatri esimeses
nukulavastuses ise näitlejana kaasa tegi.
1940. a aprillikuu lõpul esietendus Vanemuise teatris M. Kownacka muinasjutuline nukunäidend “Jutuvana
vestlused” . Näidendi oli poola keelest tõlkinud L.
Skomorowska ja seda oli juba varem pealkirja all “Jutuvana
jutukesed, kilgikese laulukesed” Tartu 10. algkooli
nukunäiterühma esituses mängitud mitmes Tallinna ja Tartu
koolis. Erni Hiir, kes ajalehe Uus Eesti 1940. a 30. aprilli
numbris Vanemuise nukuteatri avaetendust arvustas, kirjutas muu
hulgas, et E. Aumere “sellesse uudsesse ettevõttesse hinnatava
hoolsuse ning anduvusega suhtunud” . Veel võib E. Hiire
kirjutisest lugeda: “Nukuetenduse üldist mõjule pääsu
soodustas eriti veel piltide vaheaegadel orkestriruumist laste
poole pöörduv vestleja, kes lastega juteldes selgitas
sündmustiku käiku, õpetas neile koorkõnet ja ühislaulu. Nii
saavutati lava ning saali vahel imetlemisväärne kontakt, mille
avaldused olid mitmeti huvipakkuvad täiskasvanuilegi. Vestleja osa
täitis Kaarel Ird väga õnnestunult. L. Skomorovska lavapiltides
oli värvikust ning tema valmistatud nukud olid enamikus ilmekad.
Selle esialgse katse puhul on muidugi mõistetav, et nukkude
juhtimises ei saavutatud veel täit efekti. Nukulava oli
tehnilistel põhjustel ehitatud rambist liialt kaugele suure lava
sügavusse. Selle tõttu ei mõjunud valgustus küllalt reljeefselt
ning kohati läks kahetsusväärselt teksti kaduma.” E. Hiire
arvates tulnuks nukuetendustel edaspidi rõhku panna just selgele
ja ilmekale diktsioonile.266 Paraku jäid “Jutuvana vestlused” selleks
korraks ainukeseks nukulavastuseks Vanemuises. Edasisele tõmbasid
kriipsu peale alanud sõda ja Edmund Aumere hukkumine.
Kümme aastat hiljem tehti veel teinegi katse luua Vanemuise
teatri juurde nukuteater. Initsiaatoriks olid teatri peanäitejuht
Kaarel Ird, direktor Vambola Markus ja asedirektor Kaarel Sahk. Näitejuhiks määrati varem selle
teatriliigiga Eesti Draamateatris tutvust teinud näitleja Oskar Liigand. Üritusest oli kohe huvitatud ka teatri
peakunstnik Voldemar Peil. Vaidlust tekitas nukusüsteemi valik. V.
Peili sümpaatia kaldus marioneti kasuks, kuna see võimaldaks tema
arvates kujundamisel suurimat fantaasialendu ja rikkalikumat
lavatrikkide kasutamist. Et aga marionett on näitlejatele nukkude
käsitsemisel raskemaid süsteeme, siis tuli otsida näidend, mis
ei nõuaks algajailt näitlejailt erilist meisterlikkust. Valitud
näidendiks sai V. Å vembergeri “Tütarlaps
ja karu” , mille esietendus toimus 6. aprillil 1950.267 Nukuskulptor oli August Lomp, muusikaline konsultant Aadu Regi. Lavastuses tegid kaasa Voldemar Peil
(Vanaisa), Ly Laar (Vanaema), Lea Rekand (nende laps Maša) ja Elmar Salulaht (Karu).
Etendusi jõuti anda umbes kümne ümber ja alati täissaalile.
Huvi nukuetenduste vastu Tartus oli suur. Kuigi Vanemuine tegi
regulaarselt igal hooajal ühe või kaks draamalavastust lastele,
jäi sellest ikkagi väheks. Kahjuks ei järgnenud seegi kord
esimesele nukulavastusele enam teisi. Nukuteatri tegemine
Vanemuises katkes seoses O. Liigandi siirdumisega Ugalasse.
O. Liigand on ise oma Vanemuise lavale jõudnud nukulavastuse
kohta kirja pannud järgmised read: “Nukkude kujundus oli
tinglik, seetõttu ei tekkinud vaatajate poolt ka pretensioone
nukkude halva liikumise kohta, ent lavatehniliste vahendite poolest
oli see tänu kunstnik Peili teadmistele ja leidlikkusele üks
täiuslikumaid marionett-teatreid Eestis, mida imetles isegi suur
nukumängu entusiast ja spetsialist Helmut Vaag.” 268
|