II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
HELLE LAASI MUINASJUTUETENDUSED
Omanäolised Nukuteatri repertuaaris
olid ühtaegu näitleja, lavastaja ja lastekirjaniku Helle Laasi soome-ugri rahvaste muinasjuttude
etnograafilise tsükli kolm lavalugu: “Vepsa
muinasjutud” (1986), “Setu
muinasjutud” (1988), “Saami
muinasjutud” (1990).
Nende kolme lavaloo koostajaks, lavastajaks ja esitajaks oli
Helle Laas ise. Vaid kunstnikutöös olid talle abiks esimese
lavastuse juures Rein Lauks, teise juures Enn Siirak ning kolmanda juures
Hille Palm (nukkude kujundaja) ja Enn Siirak
(nukkude teostaja).
Selle tsükli lavastuste peamine võlu peitus näitlejanna
vahetus suhtlemises oma vaatajatega, tema oskuses publikut
ühisesse mängu haarata. “Helle Laas ei nunnuta ega sussuta, ta
juhib lapsed ugrilikku muinasmaailma energiliselt ja karmiltki: näib, nagu
orienteeruks ta rohkem poisterahvastele. Imedele vaatamata on see
maailm üsna argine. Haldjatare ja imeilusaid kaunitare ei ole.
Võlutakse maalähedaselt ja asjalikult, tarbeesemete vahendusel.
Kuningatütrelgi on takutuust kuklas ja – hoidku jumal –
võib-olla veel tedretähedki palgel! Siin-seal kumavad
muinasjuttude taga loomamuistendid. Nii tegevus kui tekst on napid,
pigem markeerivad kui kujutavad. Romantika asemel paelub
talupoeglik realism."967
Kõigile H. Laasi muinasjutuetendustele oli omane esituslik
kargus, asjalikkus ning väljendusvahendite taotluslik piirang.
Lavakujundus oli napp, ent samas siiski tabav ja maitsekas.
“Saami muinasjuttude” lavastuses lisandus varasemale kargusele
ja lakoonilisusele omajagu pehmeid ja poeetilisemaid
tundevarjundeid. Varasemate lihtsate puunukkude asemel kasutas H.
Laas siin nukumänguks huvitavaid puuskulptuure.
H. Laas muinasjuttude tsükli esimese lavastuse “Vepsa
muinasjuttude” saamisloost: “See “Vepsa muinasjuttude”
lavastamise idee ei kuulu minule, vaid folklorist Marje Joalaidile
ja kunstnik Mart Aiale. Ma töötasin siis nukurahvateatris “Käpik” /.../. Marje
folkloristina soovis väga täpset folkloorse muinasjutu
jutustamist. Mina aga tõlgendasin need muinasjutud teatrikeelde ja
praegustele lastele. Nukuteatris tegime “Vepsa muinasjuttudest”
uue variandi, Rein Lauks kavandas uue lava ja nukud. /.../ Suurema
mõnu “Vepsa muinasjuttude” esitusest sain ma festivalil
Kalininis. /.../ Tükis oli ka niisuguseid “määgima paneku”
kohti. Nii maru oli lavalt vaadata, kuidas nukuteatrite
režissöörid üle Venemaa, lipsud kaelas, kõik suure mõnuga
saalis määgisid. /.../ Nendes muinasjutulavastustes ma kasutan
puunukke ja kutsun ka lapsi lavale mängust osa võtma. /.../ Laps
sellepärast tihti lavale tulebki, et saaks oma käega nukku
katsuda. Teisele lapsele on jälle väga tähtis see, et saaks
esineda. Talle jääb eluks ajaks meelde, et on Nukuteatri laval
esinenud. /.../ Tänu “Vepsa muinasjuttudele” toimusid ka kaks
minu loomingu õhtut Moskvas.” 968
|