II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
HIIREPOJA JA ELEVANDIPOJA UUS LAVAELU
R. Aguri järgmine lavastus Kim Meškovi
“Muinasjutt
hiirepojast” oli talle tagasipöördumiseks selle näidendi
juurde (esmatutvus oli 1970. a). See ei olnud lihtsalt
korduslavastus, vaid R. Agur leidis sellest näidendist enda jaoks
midagi täiesti uut.
21. jaanuaril 1977 esietendunud
“Muinasjutt hiirepojast” oli mõeldud ringreisidel esinemiseks.
Seda silmas pidades oli J. Vausi lavakujundus kompaktne, kergesti kaasas kantav
ja tingimata sirmiga, sest paljudes maakohtades ei tahetud siis
veel sirmita nukulavastust näha. Ent lavastust mängiti menukalt
ka statsionaaris. F. Å ubini arvates olid selleks omad põhjused:
“Lavastuse lihtsus oli muutunud lakoonilisuseks, kerge ümmarguse
sirmi ees ja ümber toimuv tegevus lustakaks ja täpseks.
Näitlejad mängisid sirmi sees ja puhkasid tema ees, pöördudes
kord publiku, kord nukktegelaste poole, mis sünnitas vahetut sidet
igas vanuseastmes vaatajaga.” 776 Selles lõbusas lavastuses mängisid näitlejad
Maie ja Hendrik Toompere, Mare Soomre ning Malle Peedov. Lisaks neile tegid muusikat veel kaks
pillimeest: Priit Pedajas ja Are Uder.
F. Veike lavastatud G. Vladõtšina “Elevandipoeg”
oli selle nukunäidendi kolmas lavastus. Nimiosa mängisid K. Renel või F. Veike. Teistes osades olid V. Kõrvits, E. Uus või R. Rootare, I. Tamre või O. Paesüld, H. Gustavson ja T. Soodla.
K. Renel mängis elevandipoega suures
poroloonist maskis ja kostüümis, mis tähendas näitlejale olla
justkui suur nukk. Seda võtet kasutati varem näiteks R. Aguri
lavastustes “Neli
meistrit” ja “Piuks, Mäuks ja
tädi Marie” . F. Veike on ise öelnud, et mõtte lahendada
elevandipoja kuju selliselt sai ta Jaapani nukuteatrist. Paraku
olid meie nuku- ja kostüümimeistrite käsutuses olevad materjalid
näitlejaid ahistavad. K. Renel: “Elevandipoja rolli oli väga
raske teha. Ma olin täiesti kostüümi sees. See oli vahtkummist
ja ma ei teagi, mis materjalid seal veel kõik mängus olid. Viie
minutiga olin läbimärg. Ja selles lavastuses tuli mul küllaltki
palju laulda ja fonogrammi kuulata. Aga läbi selle kostüümi oli
raske näha ja kuulda. Peaaegu ei näe, peaaegu ei kuule ja see
hirmus palavus vahtkummi sees...” 777 Ülejäänud nukud olid tavalised, nn
pärisnukud.
“Elevandipoega” käis vaatamas ka Moskva kriitik Larissa
Nemtšenko, kes hiljem meie teatrirahvaga oma muljeid jagas. Talle
meeldis väga meelolu loomine ja hea kontakt publikuga lavastuse
alguses. Paraku etenduse vältel see kõik kadus märkamatult
kuhugi ära, ei arenenud edasi. L. Nemtšenko leidis, et nukud olid
väikest lava arvestades liiga suured. Nende tavatult suurte
nukkude jaoks ei olnud leitud õigeid karaktereid. Elevandipoeg K.
Reneli kehastuses tundus külaliskriitikule sümpaatse ja armsana.
Paraku oli K. Renel näitlejana surutud raskesse seisundisse – ta
ei saanud kasutada käsi. “Näitlejate töö piirdus sellistes
tingimustes rohkem häälega tehtava tööga,” ütles L.
Nemtšenko. Lavakujunduses esines liiga palju värve, mis tegi
tausta kirjuks ja oli külalise arvates kokkuvõttes
väsitav.778
|