EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)

F. VEIKE TRADITSIOONILINE NUKUTEATER

Peanäitejuht F. Veike jäi kindlalt talle omasema traditsioonilise stiili juurde. Asetades nüüdsest suurema rõhu meisterlikumale nukukäsitsuse oskusele, vormipuhtusele ja mängu väljapeetusele, tõi ta juba 1967. aasta 26. juunil koos kunstnik R. Laidre ja helilooja H. Lemmikuga ning R. Kuremaaga peaosas lavale O. Liigandi nukunäidendi “œVana Toomas” .543 Autor võttis oma näidendi aluseks tuntud legendi. O. Liigand: “œPüüdsin olustikku vältida ja seda teadsin ma ka, et nukuteater kõneleb sümbolite keeles ja peab olema rohkem tegevust. “œVana Tooma” puhul ma katsusin ehitada stseeni niimoodi üles, et tuleks välja see raehärrade ühtemoodi mõtlemine: esimene raehärra ütles ühe lause, mida järgmised omakorda edasi viisid. Vaat see oli üks niisugune pähkel, mis valmistas näitlejaile raskusi.” 544

Näidendi kirjutamiseks uuris O. Liigand läbi terve hulga ajaloolist materjali, tutvus legendi variantidega. Ta püüdis ajaloolisele tõepärasusele toetudes luua pilti Vana Tooma eluteest mitusada aastat tagasi. “œNukulaval elustusid vapra Tooma kangelasteod – võitlus lohega, Ülemiste järve veega, paruniga – kuni ta ülendatakse linna valvuriks.” 545 ” Vana Toomas” tunnistati aasta lõpul nukulavastuste üleliidulise preemia vääriliseks.

F. Veike järgmine lavastus, Vera Markelova valm-komöödia “œMinu papa on lõvi” , mis esietendus sama aasta lõpus, oli adresseeritud kõigepealt neile, kes arvasid, et nende papade tähtsad ametipostid peavad tähendama eesõigusi ka nendele. Nukulavalt anti nõu enne ise midagi head korda saata, selle asemel et oma isaga uhkustada.546 Muusika kirjutas A. Pärt. Selles lavastuses loobuti tavaks saanud magnetofonist ning püüti saatemuusikaks kasutada näitlejate endi musitseerimist. Nii püüdis kitarril džunglimeeleoludele kaasa aidata K. Renel.

Ent teatri jaoks oli oluline esmakordne õnnestunud koostöö telekunstniku ja raamatuillustraatorina tuntud Jutta Maisaarega. Tundmata nukuteatri eripära, kuhjas J. Maisaar lava dekoratsioonidega nii üle, et nukkudele jäi tegutsemisruum napiks. Liigne kirevus varjutas nii mõnegi huvitava kujundusliku võtte. Aga juba oma järgmistes lavastustes vältis kunstnik seda viga. Üldjoontes jäi see lavastus keskpärasele tasemele hoolimata sellest, et töösse kaasati külaliskunstniku näol “œvärsket verd” .

Sama võib öelda ka U. Leiese uue näidendi “œUskumatu lugu” kohta, mille lavastas R. Kuremaa. Muusika kirjutas sellelegi lavastusele A. Pärt. Nukud kujundas Gunta Randla ja dekoratsioonid Agu Püüman. Näidendis muutusid lapsed äkitselt loomadeks. Et jälle inimesteks tagasi saada, pidid nad oma käitumist muutma. “œUskumatu lugu” oli traditsiooniline, tugevalt didaktiline lavatükk.