Võõrana omas peres | NUKU
Tagasi

Võõrana omas peres

jaga
05. Jaanuar 2019 | 15:46

Heneliis Notton, gümnasist

Sel kevadel esietendub NUKU teatris Jostein Gaarderi samanimelisel romaanil põhinev noorte-lavastus „Apelsinitüdruk”. Romaani teemasid avab noor lugeja – Tallinna 21. Kooli 11. klassi õpilane Heneliis Notton.

Jostein Gaarderi romaan „Apelsinitüdruk” on lugu teismelisest poisist, kes saab lugeda kirja, mille tema 11 aastat tagasi surnud isa talle jätnud on.  Lugemist alustades kartsin, et see ei kõneta mind. Noorteromaanid on tihti klišeelikud ning tegelased läbinähtavad. Raamat ei olnud küll teab mis keeruline, kuid ometigi väga kohane. Sobiv kõnetama ühiskonda laiemalt ning samas puudutama inimest isiklikult. Peategelane Georg elab läbi ühe vanema kaotuse ning hiljem selle vanema naasmise oma ellu kirja näol. Rohkemaid inimesi
kõnetab aga ühe vanema või partneri kaotamine kooselu lõppemise läbi. Inimestega tutvudes üllatab mind pigem see, kui nende vanemad elavad koos, mitte see, kui vanemad on lahutatud. Lahutus on niivõrd tavaline, et inimesed ei jaksagi seda tihtipeale analüüsida.

Raamatut lugedes oli mul palju äratundmishetki, mis panid imestama, et ka teised on kunagi niimoodi tundnud. Üks selliseid hetki oli, kui Georg kirjeldas üksildustunnet. Georg ei olnud kunagi üksinda, sest tal olid ema, kasuisa ning väike õde. Ometigi on mõnel hetkel oma pereski võõra inimese tunne. Vahel on tunne nagu külmkappi seisma jäänud makaroniroal, mis eile õhtusöögiks oli. Ei, see ei ole sugugi halvaks läinud, kuid keegi seda süüa ka ei taha. Ei tule meeldegi, sest ema on tänaseks teinud ühepajatoitu, mis on soe ja palju isuäratavam.

Georgi isa suri, kui ta oli vaid 4aastane. Sellest ajast on inimesel vähe mälestusi, kuigi Georg neid iga hinna eest meenutada proovib. Inimesed suhtuvad mälestustesse nagu taastumatusse maavarasse, mida enam kunagi juurde ei teki. Selle asemel kaob see ajaga. Mälestuste kaitsega ei aita paraku ükski ministeerium või erakond. Georgi jaoks oli mälestus isast muutunud lihtsalt pildiks, millest ta igapäevaselt mööda kõndis. Kui ta aga kirja lugema asus, sundis see teda pildi iga detaili sügavamalt uurima.

Mulle tundus, et Georgi tegelaskuju muutus raamatu lõpus eneseteadlikumaks, sest isa kirjutatud kirja lugemise ajal pidi ta palju mõtlema selle üle, kuidas tema elu üldse alguse sai.
Ma imetlesin Georgi kasuisa, kes oma eelkäijat austas. Muretsemata enda uhkuse ja positsiooni pärast ei üritanud ta kustutada mälestust Georgi isast. Inimese elu on piisavalt pikk, et jõuaks mitu korda armuda. Ent kunagine armastus jääb armastuseks ka mälestusena eksisteerides.

Arikkel on ilmunud NUKU erilehes EPL 4.2.19.

Veel uudiseid