Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.
Näitleja Katri Pekri jututas oma garderoobis meie töökodade juhataja ja nukumeistri Evelin Vassariga järgmistel teemadel:
1.Oled töötanud NUKU teatris alates 12. augustist 2002. Milline oli Sinu teekond NUKUsse jõudmisel?
Me käisime kooliajal [Viljandi Kultuurikolledž, praegune Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia] Tallinna Linnateatris väljasõidul ja ma mäletan, et tookord, kui me kursaõega Nukuteatrist mööda kõndisime, siis ma ütlesin talle: „Tegelikult Nukuteatris oleks ka äge!” Seekord see läks mööda... Aga siis juhtus nii, et ma sain oma diplomitööd [„Ühe lavastuse kujunduse teostamise organiseerimine konkreetse repertuaariteatri tingimustes”, juh. K. Rattus, 2002] tulla tegema Nukuteatrisse – mul oli selleks „Jussikese seitse sõpra” (lavastaja Anne Türnpu, kunstnik Rosita Raud), mis esietendus 2002. aasta märtsis.
Kui diplomitöö sai tehtud ja kool lõpetatud, helistasin suvel ise Margus Kaalule (toonane lavastusala juhataja) ja küsisin: „Kuidas on, kas on ka abikäsi vaja?” Ja juhtuski nii, et teatris oli välja tulemas „Lärm” [„Hofmeister ehk Lärm” lavastaja Katri Aaslav-Tepandi, kunstnik Rosita Raud] ja oli meeletult palju tööd ning mind kutsuti appi ja hakkasingi töökojas nukumeistrina tööle. Ja siis, kui Margus Kaal otsustas Nukuteatrist lahkuda, tuldi minu juurde jutuga: „Hakka lavastusala juhatajaks.” Mul ei olnud küll nii, et ma kohe „Hõissa, jaa!” selle ameti peale saada oleksin tahtnud, aga olude sunnil ma ikkagi tegin seda tööd, kuniks lastega koju jäin.
Ja siis tagasi tulles ma olin esialgu poole kohaga nukumeister ning nii umbes aasta hiljem pakuti mulle juurde võimalust hakata ka töökodade juhatajaks – olla Annile (Anni Rajas – lavastusala juhataja) paremaks käeks, abiliseks ja siis ma võtsingi selle pakkumise vastu.
2. Lõpetasid Viljandis lavastuskorralduse eriala, aga NUKUs alustasid tööd hoopis nukumeistrina. Kust pärinesid Sinu oskused?
Meil oli kooliajal võimalik võta lisaks selline suurem, täiendav maht teostaja-kujundaja kursust ja kuna minul näpud sügelesid, siis ma tegingi koos ühe teise kursuseõega selle programmi läbi. Me tegime küll rohkem, aga lisaks saime siis ka sellist käsitöölist asja. Ja sealt jäi midagi nagu kripeldama.
Mäletan, et käisime ka Nukuteatris: tegime vanadest nukkudest koopiaid ja tehnikud aitasid meil karkasse teha. Minu oma on vist isegi Tartus Mänguasjamuuseumis...
Nukumeistritöö on selline põnev võlumaailm ja aastatega on tulnud kogemusi juurde. Kui näpud ikka sügelevad, siis selle vastu ei saa!
3. Nukunäitleja ametiga käivad kaasas erinevad müüdid (nt et nukuteater on ainult lasteteater või et nukud tähendavad automaatselt kas käpiknukke või marionette), kuidas on lood nukumeistritega, kas teie ameti juurde kuulub sellised korduvaid müüdilikke arvamisi, mida aeg-ajalt tuleb ümber lükata?
Vahest võib seda müüdiks pidada, kui öeldakse: „Kuulge, te teete ju ühed nukud valmis ja siis kasutate neid niikuinii igas lavastuses või siis võtate mingi vana nuku ja teete talle võib-olla uue kleidi, et mis te seal neid nukke ikka nii palju kogu aeg teete?” Kõik võib-olla ei taju, et iga lavastuse juurde käivad oma nukud ja et tegelikult teeb kunstnik konkreetsele nukutükile omad kavandid.
4. Kuidas sünnib üks teatrinukk?
Kõige alus, mille peale me looma hakkame, on kunstniku kavand. Mõned asjad saab teha kohe kavandi järgi (nt voolid savist pea, võtad kipsvormi, laod sinna pabermassi jne...), aga vahel peab ka ootama, sest paberil võid sa ju mõningaid asjad väga hästi ette kujutada, aga tegelikkuses ei pruugi need üldse nii minna. Ja siis peab istuma ning mõtisklema, sest vahel tekib arusaamine hoopis arutluse käigus, näiteks et pabermassist pea on ikkagi parem kui poroloonist… Sõltub ikka sellest, mis lõpptulemusena saama peab, sest nukuga ei saa vägisi, ta hakkab täitsa oma elu elama.
Lisaks on nuku loomine selline mitme inimesega tehtav meeskonnatöö. Näiteks kui on vaja, et nukul liiguksid silmad või suu, siis on see hoopis nukutehniku rida. Tema ehitab karkassi, sisemuse, ja meie välimuse sinna ümber. Ja see peab olema selline koostöö, milles arvestad teistega ette, et nad järgmist etappi tehes hätta ei jääks. Vahel on see keeruline ja tuleb ikka ette ütlemisi: „Ma ei saa ju edasi teha, kui sul on niimoodi tehtud...”, aga teinekord peab jällegi tehnik ootama, et saaks selle pea, et saaks suu lahti lõigata või silma panna jne... Kõik on ikka meeskonnatöö!
5. Väidan, et igal nukul on oma iseloom, mis paljastub tasahaaval juba nuku loomise faasis. Kuidas Sinu kogemus on, kas sellel väitel on kaalu?
Minu meelest peab see väga paika! Näiteks kui kunstnikul on olnud mõte: „Ma tahan kindlasti sellest materjalist juukseid!”, aga kui paned sellele nukule need juuksed pähe, kaob tal iseloom ära – ta ei ole enam see nukk. Või paned talle vale kleidiriide – pildi peal on küll ilus, aga selga pannes saad aru, et see ei saa olla see. Mingis mõttes ei saa nukku lõpuni kavandile panna. See on kogu aeg selline piiride kompimine: kes see nukk on, keda ta peaks esindama, mis on see tema miski ja mis on see, mis hakkab laval tema puhul mängima? Sa pead kogu aeg distantsilt või peeglist vaatama, sest lähedalt on üks asi, aga kaugelt on tegelikult hoopis teine. See on ka see omadus, mis algajatel kunstnikel kipub puudu olema – nad vaatavad väga lähedalt, aga nukk ei pruugi distantsil mängima hakata. See on kõik selline loomisprotsess!
Selles mõttes ongi mul selline huvitav amet, et kõik ei ole must-valgelt kirjas. Oluline on nuku puhul ju see idee, mida ta peab edasi andma. Kes ta peab olema? Ja siis vaatadki nukule otsa ja küsid: „Kes sa üldse oled?”
6. Kas Sul mõni teatrinukk, mis on aastate jooksul kuidagi kõige rohkem hinge läinud, kriipima jäänud või lemmikuks kujunenud?
Seda ainukest lemmikut ma nagu ei saakski öelda... nii erinevaid asju tehtud. Võib-olla on pigem kõik see kokku. Kui on olnud tore ja meeldiv protsess – ja lähen lavastust vaatama ja kõik on õnnestunud, siis on küll hea meel ja rahuolu. Aga eks neid rahulolusid tuleb muudkui peale. Samas mõned tükid on küll enda jaoks iseenesest sümpaatsemad, näiteks „Emma ja Ajakivi ehk Nukkude teatri” (kunstnik Rosita Raud) nukud mulle endale väga meeldivad!
Samas on teistsuguseks väljakutseks olnud need suured elukad, mida me oleme teinud: elevant (lavastusest „Mustkunstniku elevant”, kunstnik Annika Lindemann) ja lohe (lavastusest „Shrek”, kunstnik Reili Evart). Väljakutseks on olnud see, et tuleb mahtuda väikesesse töökotta ning teha see suur nukk valmis. Aga ka nende puhul kehtib ikka samuti see sama küsimus, et kes ta siis peab olema?
7. Sinuga käib kaasas harukordne kahekordsus: Sul on kaksikõde Anneli, kes töötab samuti teatris, Sinu lapsed Emma Rosine ja Hans Erik on samuti kaksikud. Millised on Sinu jaoks kaksikuks olemise võlud?
Ja lisaks sellele ma olen ju kaksiku tähtkuju ka veel. See on ju nagu kaksik kuubis!
Kaksikuks olemise võlud? Noo – ma tean kogu aeg, et mul on kuskil keegi hingelähedane, see sugulus, see hingeline tugi. See on selline teistsugune arusaamine või lähedus kui võib-olla on õel-vennal... Näiteks minu jaoks oli see küll alguses raske, kui me läksime eraldi linnadesse, et korraga mul ei olegi enam kedagi kohe kõrvalt võtta. Pidin iseseisvaks saama! Aga mulle on see tugi ääretult oluline.
Mingeid sellised meeletuid krutskeid, et „Ooo, kuule, teeme nalja ja pulli” meie väga ära ei kasutanud. Enda jaoks me ju ei tundunud, et me oleksime nii väga sarnased.
8. Oled lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži lavastuskorraldaja erialal. Kuidas Sa selleni jõudsid? Kas kaalukausil oli ka teisi variante?
Kuna ma ei teadnud pärast keskkooli täpselt, kuhu minna ja mida teha, siis tegin vaheaasta ja käisin Saksamaal lapsehoidjaks. Ja sealt tagasi tulles mõtlesin, et midagi ikka peab tegema, ja siis tuli teade, et Viljandi Kultuurikolledž võtab vastu lavastuskorraldaja lennu. Kuigi ma ei teadnud täpselt, mida see kõik tähendab, sest see kursus võeti vastu esimest korda, aga ma siiski mõtlesin: „Olgu, ma proovin.” Viisin paberid sisse ja sain katsetele –oli mitu päeva higistamist ja maadlemist. Ja kuna ma sain sisse, siis ma väga mujale paberid viima ei läinudki. Kuigi ega tegelikult ei kujutanud lõpuni ette, mida see reaalses elus endast kujutab. Aga samas see, mis sa koolist saad, ongi ju selline kübeke.
9. Lood lisaks teatrinukkudele ka autorinukke. Kuidas sünnib Sinu looming?
Teatris peab tegema kunstniku mõtete, soovide ja kavandite järgi. Mingi hetk käib aga selline kõlks, et tahaks teha midagi ka iseendale. Tahaks juba istuda oma laua taha, aga ei saa... Oma aja leidmine võib olla keerukas. Leida see hetk, milles on rahu ja vaikus. Vahel ootan, et saaks jääda üksi koju, olla omaette, kuulata muusikat, mõlgutada mõtteid... Autorilooming on minu jaoks selles mõttes iseendale väljakutse. Vahel tekib mingi emotsioon, mõte või tunne, mida tahaks kuidagi vormistada. Või siis kutsutakse näitustele, kus võib-olla ka etteantud teema, siis mõtlengi, et sellest võiks ju midagi tulla! Aga vahel piisab ka kangatükist, pitsist või nööbist, ja hakkan hoopis sinna ümber midagi looma.
10. Üheks Sinu kireks on tantsimine. Läinud sügisest alates osaled Sa Tallinn Swing Dance Society svingtantsude trennides. Milline roll on Sinu elus tantsimisel? Kuidas ja millal tekkis Sul tõmme just svingtantsude poole?
Tantsida on mulle kogu aeg meeldinud! Kooliajal sai Eve Noormetsa stuudios tantsutrennis käinud. Ja sealt see pisik on sisse jäänud. Olen käinud ka joogas ja pilateses, aga kuidagi oli ikka jäänud kuskile taha kumisema, et tahaks tantsida.
Ja siis eelmisel suvel jäi mulle silma kuulutus, kus kutsuti algkursustele. Alguses käisin selle mõttega ringi. Suvel olid kohvik Kalambuuris tantsuõhtud ja siis käisime Iirisega Hirvepargis jalutamas, istusin pargipingil ja piilusin. Tundus, et see on nii õige asi! Registreerisin ära. Ja mulle väga meeldib! Mõned asjad tulevad õigel hetkel ootamatult su juurde ja ise ka imestad, aga sa saad aru, et see ongi nii õige asi!
Tegelikult enne seda, kui ma otsustasin kursustele minna, oli ka Treff festival ja kui tavaliselt ma ei ole käinud Trefi klubides, siis eelmisel aastal käisin mitmel õhtul ja seal oli väga hea muusika. Ja siis ma õhtu otsa tantsisin ja siis pärast seda tundsin: „Aga see on nii äge tunne, et lihtsalt tantsin, tantsin, tantsin”. Ja võib-olla sellest ajendatuna, kui ma suvel selle kuulutuse leidsin, et tuleb uus kursus, siis see tundus nii ahvatlev ja äge, et see ongi see, mida ma teha tahan! Või siis oli see, et hakkasin kuulama sedalaadi muusikat. Meil töökojas on Raadio Tallinn lahti ja sealt tuleb ka seda tüüpi lugusid, nii et võib-olla see muusika juba nii hinge läinud, et oli aeg minna selle järgi tantsima.
Igal juhul on see väljaelamise, aga ka väljalülitamise viis, kus saan tööst ja melust puhata ning mõelda täiesti muudele asjadele. Ja nüüd, kui põhisammud on selged, saan mõelda variatsioonidele. Juhtija küll juhib, aga kui oled piisavate oskustega järgija, siis võid tantsu lisada variatsioone ja niimoodi tantsu enesele põnevamaks teha. Et see ei ole sugugi ainult selline, et on kindlad sammud ja kõik.
Lisaks on seal on väga tore kogukond – korraga olen leidnud endale sellise väga toreda kooskäimise ja koosolemise koha. Ei ole ainult see, et lähen sinna trenni, seal korraldatakse ka pidusid ja tantsuõhtuid ning kõik see muu melu sinna juurde. Kogu selle ajastu enda jaoks lahti mõtestamine. Ka otsimine, et mis soengud kanti ja riideid. Olen käinud ka ajastusoengu töötoas Muigur Vintage Stiili poes. Kõiges selles kokku on nii palju avastamisrõõmu ja huvitavat.
11. Lisaks tantsimisele on Sul veel üks hobi – agility, mis on seotud Iirisega. Kes on Iiris? Kuidas Ta Sinu ellu tuli? Ning mida kujutab endast agility?
Iiris on meie suurepärane sõber, kes oli meie mõtetes juba väga pikalt, sest Emma soovis koera juba mitu-mitu aastat. Mul on endal olnud ka koer (sain vist lasteaaia lõpus), nii et ma teadsin, mida see tunne tähendab, kui sul on oma koer. Ja siis oligi lastel kümnes sünnipäev tulemas, kui Emma pani meile daatumi: „Kümnendaks sünnipäevaks tahan koera!“ Ja siis me mõtlesime, et vaatame ja otsime siis. Käisime enne seda tõugu uudistamas – jalutasime metsa all. Ja kohe, kui ma neid koeri kaugelt nägin, sain aru, et see tõug on väga õige! Et nüüd ei ole enam tagasiteed. Samal ajal oli just üks pesakond sündinud ning nende pildid olid internetis üleval. Vaatasime neid ja Emma valis välja Iirise. Ma ei tea, et kuidas ja mille järgi, aga kui kohapeale läksime, siis oli 12 koerapojast paljud ära võetud ja meile öeldi, et tüdrukutest on ainuke vaba Iiris. Ja siis täpselt nii tunduski, et tema on meile see õige! Emma on nüüd veel korduvalt öelnud: „Ma tahtsin koera, aga sain maailma parima koera!”
Agility-ga hakkasin tegelema aasta tagasi. Algul käisime Iirisega kutsikakoolis ja siis pärast seda mõtlesin, et võiks temaga edasi tegeleda. See on selline koera „mänguväljak”, kus on igasugu takistused, millest ta peab kas läbi roomama, üle hüppama... Ja mina pean teda selle juures suunama, juhtima. Trenn toimub kord nädalas ja iga kord on erinev rada ning uued väljakutsed. Mõnikord on rajad väga keerulised. Siis võtame raja jupphaaval lahti ja õpetaja suunab, kuidas koeral on mõistlik seda rada läbida.
See on selline minu ja Iirise koostöömäng. Talle tunnelid näiteks väga meeldivad, aga poomiga oli alguses nii, et ta ei julgenud minna. Siis saadki aru, et koeral on vaja aega, et oma hirmust üle saada ja kuidas sina saad siis teda julgustada ja utsitada. Praegu tegeleme kiigega, tema jaoks on see vajumise hetk nii õudne, et oleme sellega juba mõnda aega tegelenud. Väga põnev on! Kasvad koos koeraga ja otsid, kus tema piirid on.
Tegelikult on see selline võistlusspordiala, aga minu jaoks ei ole võistlus eesmärk. Pigem on oluline ikka see, et saame Iirisega koos olla. Ta juba teab, et kui pakin kotti maiustused, vee ja mänguasjad, siis algab tema aeg ja et me läheme sinna koos. Naudime ja mängime!
