Lavastaja ja festivali NuQ Treff kunstilise juhi Vahur Kelleri küsimused lavastusala juhatajale Anne-Liis Maripuule.
1. Ma arvan, et igaühel NUKU-s seostub Sinuga konkreetsus, asjalikkus, tõhusus, aga võib-olla veelgi rohkem – rõõmus meel. Põhjendamatult rõõmus meel väga kriitilistes olukordades, millega lahendad väga palju. Millest Sul see rõõmus meel tuleb?
Ma arvan, et inimene saab seda ise otsustada, kas ta on optimist või pessimist. Kui oled kord otsustanud olla rõõmsameelne, siis lihtsalt ole! Nii lihtne see ongi. Palju meeldivam on töötada koos inimestega, kes naeratavad ja naeravad. Kui peaks juhtuma, et ma mingil hetkel ei ole enam nii rõõmus ja kerge, siis tuleb mul midagi muuta.
Rõõmsameelsus on ülioluline. Inimene peab tegema seda, mis talle meeldib, ja kui see talle ühel hetkel enam ei meeldi ja see tee teda enam õnnelikuks, siis tuleb midagi muuta.
2. Minu kogemuse järgi on saarlased väga hea huumorimeelega, kas see võib olla kuidagi seotud ka sellega, et oled pärit Saaremaalt?
Ma arvan, et sellega on seotud minu kangekaelsus ja aeglane meel. Minu meelest on saarlased lihtsad ja otsekohesed. Kui ma mõtlen teiste saarlasest kolleegide peale, siis on nendega kuidagi lihtsam suhelda.
3. Kas Su perekond on Sulle tähtis?
On. See on ka põhjus, miks ma praegu Eestis olen. Mul on väga vedanud; me hoiame üksteist väga. Tahaks tihedamini kokku saada. Reeglina kohtume kõik kaks korda aastas: jõulude paiku ja suvel, puhkuste ajal. Nüüd, mil pere on mitme liikme võrra suurem, on see muidugi keerulisem.
4. Lisaks suurlinnale Kuressaarele, on Sinu teine linn Berliin. Kuidas Sa neid omavahel võrdleksid – Berliini oma tohutus kultuuripaljususes ja Kuressaare vaikset olemist?
Ma ei ole enam üle 14 aasta Kuressaares elanud. Berliinis elasin kokku veidi rohkem kui 6 aastat. Eks selle eluga harjumine võttis aega. Kui ma aasta tagasi Eestisse kolisin, ei meeldinud mulle Berliin samavõrd kui praegu. Berliin oli minu jaoks linn, kus käisin koolis ja tööl. Vaba aega ei olnud mul nii palju kui praegu, kui sinna lähen. Õppisin seal Berliini Vabas Ülikoolis teatriteadust, tööd tuli väga palju teha. Berliinis ei ole vahet, mida sa kannad või kuidas sa välja näed – sellega kaasneb fantastiline vabaduse tunne. Inimesel on seal võimalik olla selline, nagu ta tahab. Berliin on ka väga hedonistlik.
5. Mis Su magistritöö teema oli?
Püüdsin oma magistritöös aru saada, mida tähendab „kollektiivsus” teatris. Analüüsisin kolme lavastuse – NO99 „GEP”, Von Krahli „The End” ja Cabaret Rhizome’i „Reiv” – prooviprotsesse ja püüdsin selgusele jõuda, kas need on valminud kollektiivselt, nagu plakatil kirjas. Siinkohal on oluline mainida, et teen vahet kollektiivselt ja devising-meetodi abil valminud lavastuste vahel.
Nii kollektiivne kui ka devising-meetod eeldavad näitlejalt veidi teistsugust mõtlemist. Näitleja peab olema rohkem kohal ja panustama enam kui tekstipõhiste lavastuste puhul, mille tekst on kokku seatud enne proovide algust. Lavastused, milleni neid meetodeid kasutades jõutakse, erinevad moel või teisel traditsioonilisel moel valminud lavastustest.
Oluline on seegi, et kollektiivset või devising-meetodit ei ole võimalik kõikjal rakendada. See eeldab pikka prooviperioodi ja paindlikkust teatri kõigilt osakondadelt. Seetõttu on repertuaariteatris keeruline neid töömeetodeid rakendada.
Jõuame otsapidi selleni, et see, missugused proovimeetodid on teatris kasutusel, sõltub sellest, millised on teatri rahalised vahendid. Teisisõnu: sellest, kuidas teatreid rahastatakse, sõltub see, missugust teatrit laval näeme.
6. Mingis mõttes on teadusega tegelemine palju närvesäästvam ja rahulikum kui teatripraktika, mis on aeg-ajalt üsna skisofreeniline. Sa oled juba päris palju ja silmapaistval tasemel kirjutanud, kuulud Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse juhatusse, korraldad erinevaid konverentse – miks on Sul vaja olla kõigele sellele lisaks veel ka ühel teatri kõige keerulisemal ametikohal? Lavastusala juhatajana pead Sa oma töös rahuldama väga vastandlikke osapooli, milleks Sul seda vaja on?
Ma arvan, et mul on seda väga vaja. Joonas Tartu tegi mulle poolteist aastat tagasi pakkumise, mille taolist selles elus mulle ilmselt enam ei tehta. Sama oluline oli minu jaoks ka klausel, et saan seda tööd teha maksimaalselt kaks aastat. Ma teadsin, et tööd saab olema väga palju, kuid see on seda väärt olnud. See on andnud mulle võimaluse õppida tundma teatrisüsteemi hoopis uue kandi pealt: mida tähendab ühe lavastuse väljatoomine, mida tähendab lavastusala juhataja töö.
7. Kas Sa näed ennast nüüd tulevikus pigem praktilises töös või viid selle kogemuse tagasi teooria poolele?
Mulle meeldiks leida tasakaal praktika ja teooria vahel. Mulle meeldib väga minu töö, kuid ma tunnen puudust teooriast. See on iseenesest oluline äratundmine. Ma ei tea veel, mida ma poole aasta pärast tegema hakkan. Kuid see ei ole hirmutav äratundmine, pigem vabadushõnguline.
8. Mis Sulle Sinu töö juures meeldib?
Mulle meeldib mõelda korraga kümnele asjale, leida lahendusi ja võluda jooniste ning makettide sügavustest välja ehtsaid treppe, maju ja elevante. Mulle väga meeldivad inimesed, kellega igapäevaselt koos töötan: alates tehnilisest personalist kuni töökodadeni. Tegu on väga andekate, osavate ja huvitavate inimestega.
9. Kas mõned teooriad on praktilises teatritöös purunenud?
Purunenud ei ole, kuid mõtlen üha enam väljakutsetest, millega repertuaariteater silmitsi seisab, kui sinna tuleb lavastama projektiteatrilavastaja. Kuidas luua viljakas töökeskkond? Mulle tundub, et tegu on kahe erineva süsteemiga: repertuaariteatril on oma loogika ja projektiteatril oma. Üks ei ole õigem kui teine; tegu on lihtsalt erinevate süsteemidega. Kuidas tagada see, et protsess oleks rikastav ja õnnestav kõigile osapooltele?
Projektiteatrilavastajaga töötamise riski võtmine on ülioluline. Tuleb lihtsalt arvestada sellega, et see on natuke töömahukam teatri igale osakonnale. Tuleb leida rohkem aega, rohkem raha ja suurem meeskond, kes sellega tegeleb. Oluline on, et kogu teatril oleks võimalik luua ka mingist muust loogikast lähtudes. Kuigi see on raske, annavad välislavastajad võimaluse vormiliselt ja kvalitatiivselt midagi uut luua.
10. Milline oli Sinu pilt NUKU teatrist enne siia tulekut?
Kurb, aga tõsi on see, et ega ma NUKUs enne siia tööle asumist ei käinud. Tänaseks on visuaal- ja nukuteater võitnud minu südame. Sooviksin, et mul oleks rohkem aega selle kohta rohkem lugeda. Minu eelmise aasta võimsaimad teatrielamused pärinevad nimelt eelmise aasta Treff festivalilt!
11. Mida Sulle veel meeldiks NUKUs näha?
Mulle meeldiks, kui võetaks suuremaid riske ja mindaks vähem kindla peale välja. Ma ei mõtle isegi teatri tegemist „from the scratch”, kollektiivset loomingut, pigem valmistekste, mis oleksid uuemast, kaasaegsest näitekirjandusest. Maailmas on väga palju head dramaturgiat, need tekstid võiksid sagedamini ka NUKUsse jõuda. Samas NUKU teatri lavale jõudmiseks ei piisa üksnes sellest, et tekst on hea, selles peab olema midagi nukulikku, mida iganes see siis ei tähendaks.
Lisaküsimused, millest ei raatsinud loobuda, sest vestlus oli lihtsalt nii tore:
Mis on Sinu jaoks olnud kõige toredam hetk NUKU teatris?
Hindan kõrgeimalt positiivset tagasisidet, mida olen saanud oma kolleegidelt. On suur rõõm ja au kuulda, et minu tiimil meeldib minuga koos töötada.
Siit ka siis viimane küsimus: kui Sa oled jaanuaris ära puhanud, kas Sa tuled meile tagasi?
Ega see ei ole ainult minu teha (naer). Kuna minu elukaaslane elab Berliinis, meeldiks mulle töö, mis võimaldaks mul rohkem Eestist eemal olla. Eks näis, mis elu toob.
