Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.
Mida tahtis näitleja Taavi Tõnisson teada etenduse juhilt Alice Kirsipuult, saad teada allpool.
1. Räägi pisut oma lapsepõlvest – kus sündisid, milline oli su pere, kus koolis käisid?
Ilmavalgust nägin Paides meie perele üsna suure üllatusena, sest jõululapse asemel sündis hoopis kadripäeva tirts. 11 kuud vanema õe kõrval sain seitse aastat olla noorim pereliige, kuni tuli väikevend, kes osutus üheks väga ägedkas mängukaaslaseks. Ema ja isa on nagu kass ja koer, kes imekombel on suutnud väga ägeda pere luua. Ema on kõige kaunim ema maailmas ja isa kõige julgem hunt oma üheksa ametiga. Kui nad on üksmeelel, siis liigutavad mägesid. Meie peres on ka põnev numbrimaagia, nimelt minu vanemad on ühel päeval ja aastal sündinud. Sellest ei pääsenud ka mu poeg, kes oma isaga sünnipäeva peab jagama.
Lapsepõlv möödus Sakus. Seal oli minu kodu ja mängumaa 26 aastat. Ka parimad sõbrad on endised Saku Gümnaasiumi kooliõed, kellega kohtume kord kuus RMK matkaradadel, kus lisaks maalilistele vaadetele ja puhtale õhule täidame end üksteise uudiste ja seltskonnaga.
2. Sa oled hariduselt hoopiski näitleja. Kus ja kelle juhendamisel õppisid, kes on su kursusekaaslased?
Lõpetasin 2004. aastal Eesti Humanitaarinstituudi näitlejameisterlikkuse eriala. Kursuse juhendajateks olid Lembit Peterson ja Tõnis Rätsep. Kursusekaaslased on näitlejatena tegevad Inga Lunge, Kaia Skoblov, Tarmo Song, džässmuusik Mingo Rajandi, Tallinna 32. keskkooli teatriõpetuse õpetaja Eva Kalbus, Iloni Imedemaa juht Anne Andrejev, Eesti Vabaõhumuuseumi Kuie kooli juhataja Kristi Pumbo, SPUC-i rahvusvaheline juht Maria Joanna Madise, tõlk Kaur Sinissaar, Tallink Silja purser Mai Rõngelep, Wild Events OÜ omanik Allan Bernard ja ettevõtja Erki Penart.
3. Kuidas sa NUKUsse sattusid? Mis aastal see oli?
2006. aasta oktoobris helistas Theatrumist näitleja Kristo Toots, kes andis teada, et Nukuteatri etendusteenistuse juht Toomas Kreen otsib teatriharidusega inimest, kes sobiks etenduse juhi ametikohale. Võtsin ühendust, läbisin töövestluse edukalt ja 1. novembrist asusingi tööle.
4. Milline on sinu töö?
Väga vaheldusrikas ja loominguline. Erinevad lavastajad, kunstnikud, näitlejad, näitemängud pakuvad nii avastusi, üllatusi, rõõmu, kurbust kui ka eneseületusi. Ühesõnaga peaaegu kõike. Rutiini selles töös väga ei kohta. Kui, siis ainult jõulutüki rekvisiiti 20ndat korda paigutades, kuid ka siis võib see olla lausa nauding.
Etenduse juht on lavastaja abiline, kes hoiab loominguks valmis ruumi, kus proovi tehakse, ja edastab informatsiooni lavastusega seotud inimeste vahel. Etendustel vastutab, et kõik toimiks planeeritult ja muutuste korral püüab leida lahendusi.
5. Mida pead enda elus kõige olulisemaks, tähtsamaks, väärtuslikumaks?
Minu elus on kõige tähtsamal kohal minu keha, hing ja vaim. Püüan nende eest hästi hoolt kanda. Järgnevad pere ja sõbrad.
Sinna, kuhu oma tähelepanu suunad, sinna sinu energia liigub. Püüan toita end, et oleks jagada teistele. Selleks võimaldan aega iseendale ja lähedastele. Hoian pilku elaval. Looduse meistriteosed: metsad, rabad, heinamaad, jõed, järved, allikad, loomariik – nad kõik toidavad oma väe ja andidega.
6. Kas töö kõrval muuks ka aega jääb? On sul hobisid? Kuidas puhkad?
Aus vastus on, et praegu väga ei jää. Kuigi on olnud perioode, kus olen klaveritunde võtnud ja kõhutansutrennis käinud. Praegu on minu hobi pilates siinsamas Nukuteatris. Ja väike jalutuskäik tööle ja tagasi on puhkus. Pilk sinisesse taevasse, pai soojale puutüvele, sõõm värsket õhku (eriti kui see on pärast sooja vihma) ja juba ongi hea. Aga kui metsa saab ja keegi minuga kampa lööb, siis on õnn minu õuel ja rõõm südames.
7. Mis sind NUKUs paelub, kinni hoiab?
Põnev on. Inimesed on armsaks saanud. Palk tõusis. Tegelikult ei hoiagi keegi ega miski kinni. Ehkki mingi vägi vist hoiab küll, aga mitte kinni.
8. Millised raamatud sulle meeldivad? Oled sa üldse lugeja inimene? On sul mõni raamat, mida ikka ja jälle üle loed või mõni teema mõnest raamatust, mis sind pikaks ajaks kummitama on jäänud?
Minu raamaturiiulisse kiigates võib hoobilt aimu saada, mis mind tõeliselt paelub. Teatriteooria ja kokanduse ees hoiab võimsalt esikohta esoteerika – erinevad maailmanägemused ja loodusravi. Tunnistan, et ilukirjanduse vastu on praegu huvi raugenud. Tahan teada rohkem, mõista, kes me tegelikult oleme, ja milleks võimelised. Viimased pool aastat olen olnud Vladimir Megre raamatusarja „Venemaa helisevad seedrid” kütkes. Mari Metsalliku „Metshaldja päevik” oli eelnevalt minu teejuhiks.
9. Mis sind elus kõige rohkem rõõmustab? Mis sind õnnelikuks teeb?
Mind teevad kõige rohkem rõõmsaks ja õnnelikuks õnnestumised naisena, emana, tütrena, õena, lapselapsena, sõbrana, etenduse juhina, näitlejana, rekvisiitorina, naabrina, külalisena. Lisaks ootamatused. Eriti sellised, millest oled salamisi unistanud. Mõned aastad tagasi kogesin eredalt just sellist rõõmu. Ühel detsembrikuu hommikul kell 8.45 helistas minu ülemus Toomas Kreen, kes teatas, et näitlejanna Lee Trei on haigestunud ja oleks vaja kedagi, kes tema rollid jõululavastuses mängiks. Ja seda kõike juba samal päeval kell 11.00. Ja proov 9.30–10.30. Kas olen nõus? Palusin mõtlemisaega, aga seda ei antud. Otsustasin, et „jah” on huvitavam kui „ei” ja tegin ära. Läks veel nii õnnelikult, et sain järgmisel aastal neid rolle uuesti mängida, kui olin Leega duublis.
10. Mille pärast sa kõige rohkem muretsed või mis elus kurvastab?
Kui ei usalda oma südame häält, ei kuula omi mõtteid, vaid lasen kellegi teise loodud kujutlusel oma maailma muuta. Kurvaks teevad ka hetked, kui olen lubanud negatiivsetel emotsioonidel võimust võtta. Kurb olen ka siis, kui veel ei tea, miks mingi esialgu negatiivsena tunduv olukord minu ellu tuli. Ja lähedaste inimeste negatiivsed läbielamised või lahkumised on esimese hooga ka rasked taluda.
Ja selle maailma pärast ka olen pisut mures. Aga mul on üks nipp, kuidas halb heaks muuta. Tuleb lihtsalt kujutada ebameeldivat olukorda positiivselt. Näiteks kui metsaomanik mingil põhjusel oma metsa maha raiub ja see vaatepilt kurvastab, siis kujutan ette, et seal kasvavad suured ja vägevad puud. Ja metsa all toimetab tubli metsnik, kes hoiab oma salu ja võtab ainult sealt, kus metsale kõige vähem liiga teeb. Mina usun, et mõttega on ka võimalik maalma muuta. Juba oma positiivsete emotsioonidega muudad maailma. Kõik ikkagi algab iseendast.
11. Kas näed end pigem lava peal või pigem lava taga? Millest sa unistad?
Tunnen end hästi nii lava peal kui ka lava taga. Soovin olla lava taga täpselt nii palju, et janutaks lavale. Aga unistusi on mul suuri ja väikeseid. Jagan teiega natuke:
Üks soov on, et NUKUs oleks vabaõhulavastusi rohkem, ka talvel. See oleks põnev.
Unistan ülemaailmsest laulupeost. Et igal maal ühel ja samal kellaajal kasvõi üheks lauluks kogunetaks ja koos viis üles võetaks ning kauneid mõtteid helikeeles edastataks.
Ja veel loodan ma, et ühel päeval on väga palju meid, kes märkame ja hoolime, et oleme loodusega üks, ja meil igaühel on vägi maailma muuta. Ja et eeskuju on parim õpetaja.
Muudad ennast, muudad maailma. Olen kogenud enda peal, töötab!
