Jostein Gaarder vastas „Apelsinitüdruku” näitlejate küsimustele | NUKU
Tagasi

Jostein Gaarder vastas „Apelsinitüdruku” näitlejate küsimustele

jaga
25. Veebruar 2019 | 12:38

3. märtsil esietendub NUKU teatris Sander Puki noortelavastus „Apelsinitüdruk”. See põhineb maailmakuulsa Norra laste- ja noortekirjaniku Jostein Gaarderi samanimelisel romaanil, mis on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde. Lavastustrupil oli teose autorile mitmeid küsimusi, millele kirjanik oli valmis lahkelt vastama väljaspool suurt intervjuud, mis ilmus ERR-i kultuuriportaalis tänu Oslo Kirjandusagentuuri ja Norra saatkonna Tallinnas abile.

Mis on teie enda vastus küsimusele, mille esitate „Apelsinitüdrukus” – kas elamine ja armastus tasub riski? Kas üldse sünniksite, kui saaksite valida? Kui oleks teadmine, et see kõik lõpeb – kas valite elu või loobute valust elada?

See on hea küsimus ja ka minu jaoks keeruline vastata. Ma arvan, et ma vastaksin jah. Muidugi, elu on seiklus nii meie planeedil kui terves universumis. Olen sündinud selle mõttega, et me kõik oleme elu laenanud, see on laen, mille me peame tagasi maksma. Jah, nii et ma ütleksin kindlasti jah, ehkki see on raske küsimus.

Kas keskendusite teoses leinale ja surmale või nägite ka paralleele abielulahutusega, kus isa samuti kaob perekonnast?

Väga hea küsimus! Mingis mõttes katab raamat ka seda aspekti. Veronikal, Georgi emal on uus elukaaslane, kes on poisile võõras ja see ärritab poissi. Sarnasusi on tunnetes ema uue partneri suhtes, vahet pole, kas isa on surnud või pere juurest lahkunud. Georgi isa on olnud ära nii kaua, kui poiss mäletab. Ja ühtäkki on isa uuesti kohal – kiri äratab isa ja mälestused uuesti ellu.

Kui Georg küsib oma emalt, kumba meest ta rohkem armastas, kas Georgi isa või uut abikaasat, siis ema arvates ei saa sellisele küsimusele üldse vastata. Kas autor oskab sellele vastata?

Ei oska, see oli Georgi poolt lapselik küsimus. Ema annab täiskasvanuliku vastuse, samas ei ole ta võimeline vastama, vaid hakkab nutma. Ka teda valdavad mälestused, kui ta kunagine armastus justnagu ilmuks koos kirjaga uuesti välja. See pole ka ema jaoks kerge. On lugusid, kus naine on pidanud oma meest sõjas langenuks, aga ta tuleb tagasi, mil naine on juba uuesti abielus. Siin mängitakse sama asi läbi teistmoodi, metafoorselt.

Miks Georgi isa ei rääkinud oma kirjast midagi Georgi emale, naisele, keda ta armastas?

Ma ei mäleta, kas vastasin sellele, raamatu kirjutamisest on päris palju aega möödas. Ilmselt oli isa ka ise šokeeritud oma haigusest. Ma ei mäleta, kuidas see romaanis oli.

Sellest polnudki lähemalt, seepärast näitleja küsiski.

Kui inimene sureb, võtab ta ikka endaga mingeid saladusi kaasa. Võibolla see oligi saladus, müstika.

Mis haigus isal oli, ka seda pole öeldud. Kas vähk?

Konkreetne haigus polnud nii tähtis, aga kirjutades mõtlesin ma melanoomi peale (ladina keeles melanoma malignum). See oli levinud üle kogu organismi, nii et ravida polnud enam võimalik.

Miks Veronika Jan Olavi valis? Miks Jorgen alguses ei kõlvanud?

See on võetud otse elust. Kui leiame partneri, siis võibolla küsitakse, et miks tema, aga mitte teine? Nii see elu on. Sellepärast me ütlemegi, et kõrvuni armunud või armus ülepeakaela (falled in love).

Georg on kergelt armunud ühte viiulitüdrukusse. Miks me romaanis tüdrukust rohkem teada ei saa, ehkki ta oli selgelt Georgi jaoks oluline?

Oo, jälle hea küsimus – oleksin tõesti võinud temast rohkem kirjutada. Georg pole ju kunagi tihanud tüdrukuga rääkida. Isa kirja, isa ja Apelsinitüduku loo lugemine annab Georgile julgust tüdrukuga rääkida. Jätku sellele suhtele võime oodata alles pärast raamatu viimast lehekülge või pärast eesriide langemist.

Mis tunde tekitab teadmine, et ühel pühapäevaõhtul kogunevad paarsada inimest tuhande kilomeetri kaugusel suletud ruumi, et läbi elada ja mõelda lugu, mille olete kirjutanud?

Ma olen liigutatud ja õnnelik. Ma pole kunagi Tallinnas olnud. Kahjuks. Aga on uhke tunne, et mu lugu Tallinnas mängitakse. Soovin näitlejatele edu ja nagu meil öeldakse – „murdke jalg” – ma ei tea, kas see on Eestis kombeks. Saan loota ja soovida, et publikule saaks osaks vaimustav ja haarav teatrielamus.

___________

„Apelsinitüdruk”, autor Jostein Gaarder, tõlkija Karel Zova, dramatiseerijad Sander Pukk ja Priit Põldma, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Urmas Lattikas, helikujundaja Mikk Mengel, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnikud Lauri Urb ja Heleliis Hõim. Mängivad Kaisa Selde (pildil), Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Mihkel Tikerpalu ja Taavi Tõnisson (pildil).

Esietendus 3. märtsil 2019 NUKU teatris. Lavastus on sobilik kõigile alates 12. eluaastast.

Veel uudiseid