Sari "6+5 küsimust": Tiina ja Laura | NUKU
Tagasi

Sari "6+5 küsimust": Tiina ja Laura

jaga
12. Mai 2017 | 12:30

Näitleja Laura Nõlvak küsis meie kostümeerija Tiina Salmuselt järgmist. Pildil on Tiina ja Laura etenduse “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” kostüümi proovimas. Seda lavastust tasub vaatama tulla 13. mail, mil seda sel hooajal viimast korda mängime.

1. Kuidas sa NUKU teatrisse tööle sattusid?

Oli masuaeg ja mind koondati puu- ja köögiviljalaost, kus ma olin müügiassistent. Minu sõbranna, kes käis aeg-ajalt oma lapsega NUKU teatris, saatis mulle lingi, et NUKUsse otsitakse töötajat. Saatsin teatrisse oma CV ja tulin vestlusele. Esialgu töötasin kuu aega suure õuesaali piletikontrolörina, siis olin muuseumi-poole peal juhendaja. Sealt hakati minu abi ka garderoobis kasutama ning siis tagasi jälle piletööri töö peale.

2. Kuidas see juhtus, et sinust lõpuks kostümeerija sai?

Maie Toompere, kes sel hetkel oli vanemkostümeerija, tervis halvenes ja nooremkostümeerija Kristel hakkas maad uurima, kas keegi saaks talle appi tulla. Ma küsisin Kristelilt, et kas ma saan selle tööga hakkama ja Kristel vastas, et saad küll. Ma ei osanud mitte midagi karta ka, kuna ma ei teadnud üldse, mis mind ees ootab. Alguses oli veel Maie Toompere ise ka meiega ning näitas mulle, kuidas triiksärki ja selle varrukat triikida, ja kuidagi vaikselt niimoodi läks.

3. Räägi, mis on sinu töö juures see kõige tüütum osa?

Vaat see, kui lavastus hakkab välja tulema ja on vaja hommikust õhtuni kohal olla ja siis see proovides istumine on tüütu. Selles mõttes mulle meeldib, et kui juba etendused käivad, siis ma tean, mis kell ma tulen ja mida ma teen. Ma teen etenduse ära, ma pesen asjad ära, ma viin asjad laiali ja lähen koju. Aga kui ma proovis istun, see on nagu ebamäärane, mul ei ole seal ülesandeid, ma istun ja ootan – vot see on tüütu.

4.-5. Millal sa oma tööst kõige suuremat rahuldust tunned? Kas siis, kui etendus on sinu poolt hästi tehtud?

Kui etendus läheb hästi, siis on hästi, ja ega ma siis mingit erilist emotsiooni ei tunne, vaid lähen oma päevaga edasi. Aga kui miski läheb nässu, siis ma tunnen küll, et läks nässu. No näiteks, kui ei jõua kiirel vahetusel midagi tehtud või kui midagi läheb katki. On olnud juhtumeid, kui kleidi lukk läheb katki ja on vaja hästi kiiresti midagi välja mõelda. Muusikal „Shrek“ oli näiteks selline lavastus, kus vahetused olid väga kiired, ja neid oli nii palju ja kogu aeg oli oht, et midagi läheb katki. Aga kogemusega on tulnud see, et ma ei muretse enam liiga palju ette, vaid sukeldun oma tegevusse ja kui see juhtub, siis see juhtub.

6. Millest sa unistad?

Unistan sellest, et ma elaksin maal. Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tunnen, et ma olen linnainimene. Mul on keeruline olla siin. Unistan, et elangi maal, mul on taimed ja juurviljad ja võib-olla lambad ja rahulik vaikne maaelu, oma maja, aed. Ma olen väga karjäärikauge inimene. Pigem ma tahaksin, et elu ja töö oleksid rahulikumad, kui et seal toimuks mingeid tohutuid sündmusi ja möllu. Mis tööd ma seal maal teeksin, ega seda ma ei oskagi öelda. Nii nagu ma 10 aastat tagasi ei osanud öelda, et minust saab kostümeerija.

7. Kas on midagi, mis sind teiste inimeste puhul vihastab või ärritab?

Midagi ikka on. Näiteks sellised asjad, et kui ma olen ühistranspordis ja hakkan bussist välja minema ja kui keegi tuleb lihtsalt massiga peale, et tema peab sisse saama ja teda ei huvita, et keegi tahab väljuda. Ja isegi veidi see ärritab, kui ma kõnnin kõnniteel ja olen käinud paremal pool ning teine inimene, kes tuleb mulle vastu ja võiks käia vasakul pool, astub mulle täpselt vastu.

8. Mis on see, mida sa imetled teiste inimeste juures?

Kõige rohkem imetlen ma neid, kes suudavad keskenduda, olla hetkes, olla rahus. Inimesed, kes seda oskavad, on arvatavasti väga efektiivsed ja teevad oma asju kiiresti.

9. Mida see hetkes olemine sinu jaoks tähendab?

Ongi see, et see, mida sa teed, et sellele sa ka keskendud. Sa teed ühte asja korraga. Et kui sa jood ja sööd, siis sa jood ja sööd, mitte ei vaata telekat ja samal ajal ei mõtle, mis ma homme teen. Aga ma ise ikka unustan ära ja lähen oma mõtetega uitama. Ma pean ennast introverdiks ja introverdid on need, kes on vaiksed ja räägivad vähe, aga selle eest toimub peas meeletu mäsu. Kogu aeg on mõtted ja tunded tulevikust ja minevikust.

10. Mida sa pead enda kui inimese igapäevaseks ülesandeks?

Elada nii ja teha oma tegusid niimoodi, et ma ei kahjustaks iseennast ja teisi inimesi. Et suuta hoida oma mõtted positiivsed ja rahulikud. Sellega ma tegelen, selle sisemise rahu otsimisega.

11. Kas on mingi teema veel, mis sind erutab, mis sulle põnevust pakub?

Ma olen selline tehnikahuviline. Mind huvitab robootika ja tulevikuteema, et kuhu see jõuab. Mulle ulmekirjandus ja -filmid väga meeldivad. Tulnukatest on väga põnevaid filme. IT tundub põnev. Mul olid matemaatikas väga halvad hinded ja ilmselt ma ei saaks seda tööd teha, aga programmeerimine tundub väga põnev. Ma käisin Teatriliidu poolt korraldatud materjalikoolitusel ja kui loeng oli juba läbi, siis ma ei saanud jätta küsimata, et mis tulevikus materjalidega toimub, ja siis lektor ütles, et juba on olemas ise mustreid muutvad kangad. Näiteks ma olen siseruumides ja mul on must kampsun, aga õues tulevad kampsunile lilled peale. Ja siis veel virtuaalsed garderoobid, kus sa võid olla oma tavaliste riietega, aga publikule on antud prillid ja nemad näevad sinu seljas seda kostüümi, mis kunstnik on sulle selga mõelnud.

Veel uudiseid