Sari 6+5 küsimust: Targo ja Kati | NUKU
Tagasi

Sari 6+5 küsimust: Targo ja Kati

jaga
30. Juuni 2017 | 11:13

Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.  Kirjandustoimetaja Kati Kuusemetsa küsimustele vastab valgustehnik Targo Miilimaa.

1. Mis on sinu taust? Kust sa pärit oled, kuidas üles kasvanud, milline on su pere?

Olen väikesest linnast Pärnumaalt – Kilingi-Nõmmelt. Lapsepõlv läks natuke mässumeelselt, paipoiss ma ei olnud, koolis õppimise asemel tahtsin muid asju teha. Tänapäeval on koolisüsteem teistsugune – lastele tullakse vastu, tollal pidi mööda kindlat joont käima, mina tahtsin sellest rivist kõrvale astuda. Mingil ajal pandi mind kunstiringi, hakkasin ka bändi tegema. Mäletan, et esimese instrumendina ostsin trummid, aga ma ise neid ei mänginud… Kogusin raha ja ostsin hoopis sõbrale. Hiljem ostsin basskitarri – müüja oli vanem poiss, ma ei julgenud talle otsagi vaadata ega kitarrikasti lahti teha – jooksin koju ja alles seal tegin lahti.

Pärast 9ndat klassi läksin Pärnusse, Kilingi-Nõmme õpetajad ei arvanud, et ma kusagil kaugemal hakkama saaksin… Praegusel ajal jälgivad õpetajad lapsi ja näevad ära, mis suunaga inimene on. Aga minu ajal pidi lihtsalt äkki endale mingi karjääri valima. Ma ei teadnud tol hetkel midagi sellest, mida teha tahan. Kui oleks rohkem teadnud, oleks ehk ka rohkem pingutanud…

Otsustasin minna Kutsehariduskeskusesse, ehkki algul ei teadnud, mis eriala seal õppida. Mäletan, et istusin bussijaamas ja kohtusin seal ühe sõbrannaga, kes ütles, et läheb pagariks õppima, teine valik oleks kokk. Mõtlesin, et miks mitte. Mulle öeldi, et seal on suur konkurents ja ma ei pruugi sisse saada… Mäletan, et kodus ema vaatas, kas sain sisse, ja endale üllatuseks olingi kokandusse vastu võetud. Õppisingi 3,5 aastat kokaks ja olen kokana töötanud ka. Praktikal käisin laeval; sattusin kaubalaeva peale. Iga päev üks ja sama… Sõitsin Saksamaa vahet ja mõtlesin küll, et miks ma seda teen… Kohati oli päris õudne, merehaigus ja kõik…

2. Kuidas NUKUsse sattusid?

See on kentsakas… Käisin meie „Timm Thaleri” etendust vaatamas ja mul oli põhimõtteliselt ka nii, et tulin Nukuteatrisse läbi kihlveo. Meil oli laeval meeleolukas õhtu, kus vedasin kihla, et saan teatris eesriiet tõmmata. Teatri-mõtte oli mulle Pärnus andnud üks õpetaja. Seal olid mingid praktikad ja tööd, mis mul jäid vahel tegemata ja kust üritasin ennast välja vassida… Siis õpetaja küsis, et kas saan ise ka aru, kui debiilne mu vale on, ja nägu ka seejuures ei muutu. Et kas ma vale ameti peal ei ole ja näitlejaks ei peaks õppima… See oli esimene kokkupuude, eriti palju ma sellele tähelepanu ei pööranud.

Sõitsin Tallinna ja sain aru, et see laeval töötamine ikka ei ole minu jaoks… Siis ütlesingi peakokale, et järgmisesse vahetusse ma ei tule. Otsisin tööd nii Tartus kui ka Tallinnas, käisin end restoranidesse pakkumas… Ja siis tuli meelde see teatri-asi… Võtsin lihtsalt kõikide Tallinna teatrite nimekirja ette ja kirjutasin igasse teatrisse, et ega teil abitöölist vaja ei ole. Ükski teater ei vastanud peale Nukuteatri. Toomas Kreen [etendusteenistuse juht] kirjutas, et üks koht vabaneb kevadel. Mõtlesin, et sinnani ma ära ei ela, aga juba järgmisel päeval helistas Toomas mulle ja ütles, et üks lavatehniku koht vabanes varem. Tulin vestlusele, natuke hirmutav oli, kuna teater oli minu jaoks täiesti võõras valdkond. Sain proovipäevale – mäletan, et läksin õhtul niimoodi ära, et teised tahtsid mulle maja tutvustada, aga ma olin kõrvaklapid pähe pannud ja ei saanud aru, et nad rääkisid minuga – kõndisin lihtsalt minema. Siis olid teised arvanud, et ma ei pea siin nädalatki vastu.

Tulingi algul lavapoisiks – mäletan, õppisin sofiite ja ei saanud aru, mis need kangad on –, päris raske oli… Ma polnud ka ehitusalal töötanud… Aga eesriide sain ära tõmmatud ja rohkemgi…

3. Milles seisneb sinu töö NUKUs? Milline etapp sinu tööst sulle kõige enam meeldib?

Alustasin lavapoisina, siis oli põnev, et vahel lükati lavale… Ja lavaehitused on ka kõik erinevad. Aga siis pakuti valgustaja kohta – see oli nii ootamatu. Arvasin alguses, et tehakse nalja.

Huvi valguse vastu algas sellest, et kolleeg müüs mulle oma fotokaamera… Hakkasin sellega katsetama – öösel sai pika säriajaga valgusega justkui joonistada… Meie teatri valgustaja nägi neid pilte ja sai aru, et see pakub mulle huvi, ja pakkus valgustaja kohta.

Valgus on väga keeruline teema… Algus oli väga raske, enda mõte ei jooksnud, seoseid ei tekkinud. Palju on tehnilist – valguse ülesehitamist kujundaja antud plaani järgi ja etenduste teenindamist.

Valguse kujundamisele eelneb väga pikk eeltöö, mil peab tehniliselt selgeks saama. Näiteks see, kui palju võin prožektoreid ühte kanalisse panna; kuidas meil on kaablid; kui palju võin ühendada ühte vooluringi. Valguskujundaja peab panema näitleja särama ja tooma välja kohad, mis on tähtsad. Ja lavakunstniku loodud lava ning toimuvat stseeni peaks valgusega võimendama, õiget tunnet edasi andma või müstilisust lisama… See kõik on koostöö ning pidev õppimine, kõike ei tea siiamaani…

Oma töö juures meeldivad mulle kõige rohkem nokitsemised, näiteks tehnika parandamine. Meeldib ka valguskujunduse loomine – need hetked, kui tean, mida tahan. Ka see on minu jaoks nokitsemine – mõtlemine, kuhu lamp panna või mismoodi teha nii, et ei oleks tavaline eestvalgus, vaid mingi nurga alt või külje pealt… Ja dekoratsiooni külge valguslahenduse mõtlemine on huvitav. Viimati meeldis väga teha „Nutude salajuttude” dekoratsiooni valgust. Alguses oli keeruline välja mõelda, kuidas panna juhtmed nii, et sahtlid käiksid välja-sisse ja kõik töötaks. See oli huvitav protsess.

Ehkki ma ei ole praegu mugavustsoonis, tunnen end oma töös üsna kindlalt. Samas mitte nii kindlalt, et võiks ära minna ja mujal sellel alal tööle saada. Siin saan leiutada, mulle on antud järjest vabamad käed. Saan rohkem ise otsustada ja kaasa rääkida kui alguses. Hästi palju olen saanud uusi teadmisi tänu Madis Kirkmannile [valgusala juhatala], kes on kaasanud mind ka töödele väljaspool teatrit.

4. Mida oled õppinud või milliseid uusi kogemusi saanud seoses lavastuste valguskujunduste loomisega? Kirjelda mõnda tööprotsessi, mis on olnud huvitav või õpetlik.

Valguskujundajaks läksin üle sujuvalt – olin lavastuse juures tehnikuna, aga tegelikult täitsin ka kujundaja ülesannet. Praegusel ajal on tehniku ja kujundaja töö piir selgemini paigas – tehniku töö on valgus üles ehitada, aga mitte välja mõelda. „Nutude salajuttude” juures olin tehnik ja kujundaja ühes – oleksin võinud olla kujundaja ja öelda, et tahan seda lampi sinna saada ja sellist süsteemi, aga tegin ka tehniku töö ise ära.

Kujundajana veel otsin oma lähenemismoodust. „Nutude” puhul tundus mulle, et leidsin selle. Enne seda tööd oli eesmärk tuua valgusega välja näitleja. Nüüd aga lähenesin teistmoodi – tänu Linnateatri valgustajale Emil Kallasele, kes kujundas meil „Väikese printsi” valguse ja rääkis, mismoodi tema kujundusi teeb. Tema loob esimesena atmosfääri – ükspuha, palju näitlejad laval jooksevad, tema seda ei vaata, loob tausta ära ja hakkab alles siis täpsustama. Siis mõtlesin, et ohhoo, polegi nii mõelnud, peaks ka proovima. Ja „Nutude” puhul tegin sama asja – üritasin mitte näitlejatele keskenduda, kuna nemad niikuinii alles otsivad ja proovides nende liikumine kogu aeg muutub; mõtlesin hoopis, kuidas esmalt tausta luua.

5. Milline on olnud sinu jaoks kõige huvitavam kogemus NUKUs? Mis pakub töö juures rahuldust, annab kordamineku tunde?

Huvitavad kogemused on kindlasti olnud Treff festivalid. Mäletan, et kui pärast aastast sõjaväge tööle tagasi tulin, juhtus nii, et sõjaväes polnud mul ühtegi jalavilli olnud, aga kui festivalil ühe päeva ära olin, olid jalad villis! Jooksmist oli nii palju, sest etenduspaikadena olid kasutuses ka tänavad. Nüüd on etendused rohkem teatrimajades ja väljaspool teatrit on jooksmist vähem. Aga siis oli nii palju asju, mida oli vaja viia… Olin lavamees ja lihtsalt jooksime – vedasime helitehnikat, jooksime siit suurte kõlaritega Linnateatrisse… See oli täiesti õudne!

Rahuldust pakub mulle see, kui teen lavastuse valguse valmis ja pärast pikemat pausi ning etenduste mängimist tunnen, et ei muudaks valguse osas midagi. Kui vaatan etendusi ja tunnen, et ma ei oskaks seal midagi muuta, pakub see rahuldust, kuna tean, et tegin esimese korraga nii, nagu ma ka hiljem mõtlen.

Rahuldust pakub ka see, kui keegi paneb mu tööd tähele. See ei pea olema nii, et mind kutsutakse kuhugi rahva ette, vaid kui keegi ütleb mõne töö eest aitäh või tänab, et mul mingi asi meeles oli… Need on küll pisiasjad, aga tõstavad töötahet.

6. Mulle tundub, et sul on päris hea huumorimeel. Kas NUKUs töötades tuleb tihti huumorit abiks võtta?

Pingelisi hetki Nukuteatris on, aga mina ilma huumorita ei saa. Mingeid asju tuleb naljaga võtta. Nali võib pingelisel hetkel aidata – korraks naerad ja teed muigel näoga tööd edasi. Iga kord see võib-olla ei toimi – oleme kolleegidega nii palju koos olnud, et saan aru, kui inimene on närvis, ja tean, millal ei ole õige hetk oma huumorimeelega teise pingelisse hetke sisse lennata – see pigem ärritab teda. Kui teed nalja ja teine inimene on ikka väga pinges, siis mõtled, et vist ikka ei olnud hea nali. Aga see ajab ennast naerma.

Siinsed inimesed on rohkem sõbrad kui kolleegid. Austan teiste tööd ja tajun ära piiri, kunas on tööhetk ja kunas võib nalja teha. Praegu tunnen, et saan kõigiga nalja teha, keegi ei pane pahaks. Ma olen inimestele vist juba sellisena meelde jäänud, et mind ei saa kohati tõsiselt võtta. Etenduste ajalgi on mingid naljad… Näiteks „Vereliblede” etendusel ajal oleme Mikk Mengeliga [helitehnik] sellist nalja teinud, et kuna seal on ühes kohas muusikatümps, siis oleme mänginud puldis, nagu oleksime ööklubis. Mikuga oleme teinud ka niimoodi, et kuna meie pult ja arvuti on kõrvuti, siis oleme teinud käed ristis nii, et mina vajutan helinuppu ja tema vajutab valgust…

7. Kas on midagi, mis sulle sinu töö juures ei meeldi? Kas seda saaks parandada?

Ei meeldi see, kui inimesed jäävad oma mõtete ja soovidega hiljaks. Näiteks kui tegelen enda töödega või on vaja kuhugi minna… Ma saan täiesti aru, et inimestel võib vahel meelde tulla miski, millest nad on unustanud rääkida ja mida on samal päeval vaja… Aga kui mul on hästi kiire ja keegi tuleb mingit aeganõudvat asja küsima, siis tekib küll korraks küsimus, et miks sa varem ei tulnud sellest rääkima.

Võib-olla võiks töö osas rohkem mõistmist olla. Mulle meeldis, et meil tehti töövahetuspäev, kuid lootsin, et see oleks sügavam – et oma maja inimesed saaksid aru, mis näiteks minu töö on. Et kui ma ehitan viis tundi lava, siis mõni inimene võib-olla mõtleb, et mis see on, paned prožektorid üles ja lükkad õigesse suunda… Ja samas ei mõista võib-olla ka mina siin paljude inimeste tööd – et miks näiteks mingid tegevused on ühes hetkes koos, miks ei saa neid hajutada… Ma tahaks selliseid asju mõista.

8. Mida vabal ajal teed?

Vaba aega eriti ei ole. Kunagi tegelesin rohkem fotograafiaga… Mingil määral tegelen ka praegu, kuna ostsin uue telefoni ja mind hakkas huvitama, kuidas teha telefoniga nii huvitavaid pilte, et oleks nagu kaameraga tehtud… Tahan uurida ka seda, kuidas teha fotosid valgusega… Ja ka videoga olen nakatunud. Nüüd ma enam bändi ei tee, aga kunagi tegin enda bändile video. Ja hiljuti kirjutas üks vana sõber, kes küsis, kas tahaksin ka tema bändile video teha. Võtsin mõtlemisaega, aga ilmselgelt ma tahaksin seda teha, sest see pakub huvi.

Praegu mul bändi ei ole, mängin kodus üksinda. Proovin arendada one-man-bandi, olen hankinud muusikaprogrammid, millega saab trummid, kitarrid ja muud pillid peale mängida.

Bändi tegime viis aastat. Olime punkbänd, üsna robustne… Saime isegi esinemisi, näiteks Kuma-raadio sünnipäeval, kus meiega tehti ka intervjuu. Me olime sihuke huumoribänd, võtsime üsna naljaga. Läksime laiali, kuna kõikidel oli palju tööd. Saime video valmis ja siis vajus bänd laiali.

9. Millised väärtused on sinu jaoks olulised? Mida kalliks, tähtsaks pead?

Klišeena öeldakse, et tähtis on kindlasti pere. Tunnen, et olen emast ja õest lahku kasvanud. Nemad suhtlevad omavahel iga päev, aga mina käin Kilingi-Nõmmel vaid korra suvel ja talvel, rohkem sinna ei jõuagi… Emaga ikka helistan, aga kõned on üsna harvad… Viimati tuligi jutuks, et me ei oska omavahel enam suhelda… Mina ei oska nendega rääkida ja nemad ei oska minuga rääkida… Jutt piirdub mõne küsimusega töö kohta. Kõige raskem on see, et minul on nädalavahetused tööd täis ja mina ei saa siis minna. Ema ei julge helistada, kuna ta ei tea, millal mul etendused on; ja mina ise unustan helistada, sest olen õhtuti väsinud ega jõua rääkida.

Hästi tähtsad on sõbrad. Kui tööl on pingeline, saan alati nendega lõõgastuma minna. Töökaaslastega ei saa vahel muust rääkida kui tööst. Aga sõpradega räägime hoopis teistel teemadel ja see aitab tööelust välja tulla. Kuigi ka sõpradega kohtumisi on töö tõttu väheks jäänud. Läbi Facebooki saame ikka suhelda, seal on meil sõpradevaheline grupp.

10. Millega tegeleksid, kuidas elaksid, kui ei peaks üldse tööl käima?

Keeruline vastata, sest ma olen enda arvates neid asju juba teinud. Näiteks bänditegemine – kunagi oli soov kõik Tallinna lavad läbi käia… Mitmetes rokikohtades, kus olen tahtnud, olen saanud ära esineda. Rock Cafe-s tõesti pole esinenud ja ma ei tea, mis bändi ma peaksin tegema, et sinna pääseda…

Mul oli unistus, et tahaksin ainult bändist elatuda. Aga see nõuaks väga suurt tööd ja pühendumust, mida mul ei ole, kuna pühendun ikkagi rohkem teatritööle.

11. Millisena näed oma tulevikku? Kus 10–15 aasta pärast töötad või elad, millega tegeled?

Ma ei oska sellele vastata. Ma ei ole kunagi mõelnud, et mida tahan tulevikus teha. Olen inimene, kes elab hetkes, ja kellel võib käia mingi plõks, et vot seda tahan teha. Ehkki vanemaks saades on see muutunud – mu lapsik pool, kes julges varem kiireid otsuseid teha, on vanusega tasapisi kadumas. Olen läinud mugavaks ja hakanud otsuste puhul pikemalt mõtlema. Püüan end sundida võtma otsuseid vastu nii, et mõtlen pärast, kas läheb hästi või ei lähe… See on ühiskonna surve – et pead täiskasvanuks saama; pead saama lapsed, oma maja, võtma laenu… Ma ei tahaks seda teed minna. Arvan, et jõuan seda igal ajal teha, kui tahan. Aga ühiskond sunnib nendele asjadele mõtlema, kas või telekareklaamid. Nii palju söödetakse seda ette…

Tahaksin kunagi vabakutseline valgustaja olla. Aga praegu on mul veel väga palju õppida – näiteks festivalide käigus ja Madise kõrvalt õpin palju… Kui mind kaasatakse töödele väljaspool teatrit, saan endale natuke nime teha… Siis oleksin nagu vaba inimene.

Lisaküsimus: Kui ma õigesti aru olen saanud (soengu järgi), siis oled väikestviisi punkar. Räägi ehk oma punkarielust ka – mis lugu sellega on ja mida see sinu jaoks tähendab.

Punkarlus algas Kilingi-Nõmme koolist, kui mul see mäss pihta hakkas… Leidsin endast üks võik kaks aastat vanemad sõbrad, nemad olid punkarid, kuulasid punkmuusikat ja alustasid bänditegemist. Hakkasime ka ise bändi tegema, vanemad sõbrad õpetasid…

Punkarluse kohta tahaksin öelda, et igas inimeses on punkar olemas, lihtsalt mõnedel paistab see rohkem välja, teistel on see vaoshoitum. Mõned käivad meil siin erinevate sokkidega, ma ütleks, et see on ka punkarlus. Et sa oled natuke nagu süsteemi lõhkuja.

Ka teater on natuke punkarlus… Lavastused on ju ka inimeste illusiooni lõhkumine. Inimesed näevad oma igapäevaelu – tänavapilti, päeva jooksul toimuvat, kontorielu näiteks. Aga lavastusse pannakse see kõik kokku. Sügavamõtteline lavastus võib inimest selles mõttes raputada, et kui keegi elab näiteks kontorielu ja näeb teatris täiesti teist maailma, siis see lavastus on minu meelest punk, kuna ta lõhub selle kontorimaailma korraks ära. See on inimese süsteemist ja igapäevaelust välja toomine. See on võimalus kuulata, mida on teistel inimestel öelda, ja püüda mõista.

Veel uudiseid