Sari "6+5 küsimust": Mait ja Mihkel | NUKU
Tagasi

Sari "6+5 küsimust": Mait ja Mihkel

jaga
19. Mai 2017 | 13:43

Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.

Näitleja Mihkel Tikerpalu küsis video- ja heliosakonna juhatajalt Mait Visnapuult nii...

1. Tulid NUKUsse aastal 2011, seega käid Sa siin juba kuuendat aastaringi. Mis Sind NUKU ja nukuteatri juures paelub?

NUKU ja nukuteater pakub mulle pidevalt erinevaid väljakutseid – nii erialaseid kui erialaväliseid – ning kõik need väljakutsed vajavad lahendusi. Mulle meeldib lahendusi välja mõtelda ja neid teistele pakkuda. NUKUs saadakse aru, et kõik majas toimetavad inimesed tegutsevad ühe eesmärgi nimel – teha head nukuteatrit ning teha seda kvaliteetselt, professionaalselt ja mõnuga. Lisaks erinevatele väljakutsetele paelub mind NUKU juures kollektiiv – on väga hea tunne, kui sa näed, et kõik kolleegid on võrdsed ja et kõigi panus loeb. Vahet ei ole, kas sa oled koristaja, lavameister või müügiadministraator – kõigiga on võimalik normaalselt suhelda, asjade üle arutleda ning ka nalja visata – puudub hierarhia. Minu arust on see väga oluline, et kollektiiv tunnetab ennast ühe tervikliku organismina, kus iga element on vajalik.

2. Sa oled tänaseks näinud mitmeid nukulavastusi, mõnda isegi pea 100 korda. Millist liiki nukud sulle enim sümpatiseerivad? Kas käid vahel ka salaja ka mõne nukuga mängimas?

Mulle väga meeldivad lavastused, kus sama nukk mängib oma rolli mitmes erinevas mõõtmes või suuruses. Näiteks „Lemuel Pitkini demonteerimine”, kus on Lemuelist kasutusel vähemalt kolmes mõõdus versioonid. See tekitab sarnase efekti, nagu filmide puhul teevad seda erinevad plaanid (keskplaan, suurplaan, üldplaan). Ainult et filmides kasutatava pealesõidu ehk zoomimise asemel on nukuteatris hoopis nukk lihtsalt suurem ja detalid paremini esile toodud ning perspektiiv saab uue olemuse.

Ma ei ole ei salaja ega avalikult mitte ühegi teatrinukuga mänginud, sest tegu on minu jaoks näitleja töövahendiga ja ma austan teiste kolleege ega näpi nende asju. Eks igaüks peaks ikka oma liistude juurde jääma ja sama eeldan ma ju ka teistelt, et minu töövahendeid ilma põhjuseta keegi teine ei kasutaks või paigast liigutaks.

Aga ma olen nii mõnelgi korral laenanud kostüümilaost lavastustes kasutusel olnud riideid – üks kõige meeldejäävam on eeslikostüüm muusikalist „Shrek”, mida kandis Mart Müürisepp. Juba etenduste toimumise ajal higistas Mart selles eeslikostüümis nii palju, et saime higihaisu järgi kaugelt aru, kui Mart meie läheduses liikumas oli. Kostüümi laenamise ajal ei olnud see aroom sugugi vähenenud ning omapoolne panus higi näol üritusel, kus ma seda kostüümi kandsin, muutis kostüümi ilmselt lõplikult kasutuskõlbmatuks. Lisaks õnnestus mul eesli üks kabi ka katki kukkuda. Õnneks otsustati juba mõne aja pärast etendus maha kanda ning ma ei pidanudki katkise kabja pärast muretsema…

3. Millal viimati mõnda teise teatrisse etendust vaatama jõudsid? Kuidas meeldis?

Kahjuks ei õnnestu mul väga teistes teatrites etendusi vaatamas käia. Põhjuseid on selleks mitmeid, aga tegelikult ei õigusta see midagi. Aega pole kunagi, seda tuleb võtta.

Viimati käisin vaatamas 1. märtsil teatri Must Kast etendust „Peks mõisatallis”. Mulle väga meeldis, kuigi ma ei osanud seda kuidagi välja näidata. Olen üsna kriitiline vaataja ja reageerin väljapoole väga harva. Käisin sügisel ka Bill Bailey püstijalakomöödiat vaatamas ning ma olin kade nende inimeste peale, kes suutsid kõigi nende heade naljade peale vabalt lõkerdades kaasa naerda. Ma heal juhul suutsin veidi muiata, aga see oli ka kõik. Mis jällegi ei tähenda, et ma ei nautinud konkreetset etteastet.

4. Milleks on meile, inimestele, vaja teatrit? Aga muusikat?

Inimestele on minu arust vaja teatrit selleks, et unistada ja samas ka maa peale tagasi tulla. Lihtsuses peitub võlu ning üsna tihti muudame oma elud seevastu nii keeruliseks, et teatrist saadud emotsioon, kus üks lihtne lugu saab alguse, kulgeb ja leiab ka oma lõpu, tuletab meile meelde, mis ja kes on tegelikult meile olulised. Sama on ka muusikaga – väga hea näide on tänavune Eurovisooni võidulaul, kus väga lihtne esitus koos väga lihtsa meloodia ja sõnumiga võlus paljude südamed. Minu jaoks on iga õnnestunud etendus või muusikaline esitus kellegi teise poolt väga motiveeriv ja inspireeriv. Väga tihti on mul pärast head kontserdielamust või etendust peas ringi liikuma hakanud mõtted, kuidas äsja kogetust midagi õppida või enda ideesid edasi arendada.

5.  Lisaks lavastuste muusikalisele kujundamisele ja tööle helipuldis tegeled ka õpetamisega, seda nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kui ka NUKU noortestuudios. Mida tähendab sulle nimetus „õpetaja“? Häda ajab härja kaevu, aga mis ajab ühe inimese õpetama?

Lisaks EMTAle ja NUKU noortestuudiole õpetan ma ka Otsa koolis. Põhjuseid õpetama hakkamiseks on erinevaid. EMTAsse kandideerisin ma 0,5 koormusega helirežii lektori kohale kaks aastat tagasi ehk aasta aega hiljem, kui ma ise samas kõrgkoolis helirežii eriala magistrantuuri lõpetasin. Minu peamine põhjus EMTAs õpetamiseks on soov õpetada helirežii tudengeid nii, nagu mina ise oleksin seda eriala õppida tahtnud. Mul on väga värskelt meeles kogemus tudengiks olemisest ja minu jaoks tundus vajaliku ja loomuliku sammuna anda omapoolne panus valdkonna edasiarendamisse ja ka sellesse, et Eestis oleks rohkem erialaharidusega helirežissööre ja helitehnikuid. Lisaks hoiab erialaõppejõuks olemine mind ennast vormis ning sunnib pidevalt uusi teadmisi juurde ammutama, et tudengitele alati midagi uut rääkida oleks.

NUKU noortestuudios õpetamine on taaskord üks huvitav väljakutse, sest seal on minu ülesandeks noortele inimestele oma hääle üle kontrolli saavutamise õpetamine. On väga põnev katsumus panna üks äsja hääle ära murdnud noormees või neiu (jah, ka naistel on häälemurre) oma uut häält usaldama. See on algul nende jaoks väga võõras kogemus, eriti siis, kui pole tükk aega mõnd laulu või viisijuppi laulma pidanud. See areng on lahe ja kui ma suudan kasvõi ühelegi noorele inimesele sisendada seda enesekindlust, et absoluutselt kõik inimesed on võimelised laulma ja viisi pidama, olen ma väga rahul.

Õpetaja on minu jaoks kaaslane kellegi teekonnal, kellega koos areneda ja ennast leida. Õpetaja on pigem ametivend, kes jagab oma varasemaid kogemusi ning samas kuulab ära õpilase arvamused, mõtted ja tunded, mis tihtipeale on õpetajale endalegi väga kasulikud.

6. Claudius Ptolemaeus on öelnud, et muusika on „võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi. Keskaja filosoof Cassiodorus defineeris seda kui „õpetust, mis avaldub arvudes”. Leibniz määratles muusikat kui oma suurusest mitteteadliku vaimu salajast arvutuskunsti. Aga 19. sajandi mõtleja Schellingi jaoks polnud muusika muu kui tajutava universumi enda ülevõetud rütm ja harmoonia. Millise kokkuvõtva lausega kirjeldab muusikat suur mõtleja Mait Visnapuu?

Ma olen selle peale mõtelnud küll, kuid väga ammendava vastuseni pole ma kunagi jõudnud. Üldjuhul olen mõtetega alati jõudnud arusaamiseni, et on ikka hämmastav küll, kuidas lihtne õhuosakeste võnkumine, nagu seda heli on, suudab inimestes tekitada ükskõik milliseid emotsioone. Ja muidugi on huvitav ka see, kuidas üks ja sama meloodia või heli võib mõne inimese jaoks tekitada kurbust ja mõne jaoks hoopis rõõmsa emotsiooni. Ilma muusikata oleks inimeste elu kindlasti palju hallim ja selles oleks palju vähem emotsioone – vahet pole, kas kurbi või rõõmsaid, sest mõlemat on vaja.

7. Kui peaksin valima ühe sõna, mis mul Sinuga seostub, siis on see „jalgratas”. Sind võib jalgrattal sõitmas näha aastaringselt ja iga ilmaga. Ilmselgelt oled sa velosoof, on nii? Kas on olemas ka niisugune koerailm, millega Sinu ratas õue ei sõida ja lähed teele hoopis jalgsi?

Ma ei ole kunagi jätnud ilma pärast jalgrattaga kuhugi minemata. Olen vahepeal sunnitud jalgsi minema, sest nii on logistiliselt vaja (kas on mõni suurem ese kuhugi tassida või liigun edasi hoopis ühistranspordiga vms). Minu jaoks on jalgratas transpordivahend, mis Tallinnas on igati mõistlik liikumisviis, arvestades linna suurust. Kahjus on tänasel päeval see paljude jaoks siiski liiga ohtlik ja risk tundub liiga suur. Kannan sõites ise alati rattakiivrit ning see on mind juba vähemalt kahel korral suuremast õnnetusest päästnud.

Kõige lahedam ongi sõita siis, kui on maha tulnud suur lumi. Siis sõidavad kõik väga ettevaatlikult ja panevad palju rohkem tähele. Lisaks on ka liiklusmüra palju vaiksem. Talvel on mul rattal naelkummid all ja need klõbisevad tänaval mõnusalt – see on hea, sest siis kaasliiklejad kuulevad mind sõitmas. Suvekummidega sõites on mu ratas nii vaikne, et eriti vanalinnas õnnestub mul pea alati kedagi ehmatada – küll tahtmatult, aga ehk tuletab see ehmuvatele kaasliiklejatele meelde, et ka tänav on osa liiklusest ning tähelepanelik tuleks olla igal pool.

8. Oled osalenud ka võistlustel, mis kannavad nime Goldsprints. Millise spordialaga on tegu? Mõned aastad tagasi olid mõõduvõtmised üsna populaarsed, aga täna?

Ma osalesin vist Eesti esimesel Goldsprintsi võistlusel. Sain seal veerandfinaali ja olin tulemusega rahul. Siiamaani olen, sest ma ei usu, et ma edaspidi sellest võistlusest osa tahan võtta (samas ei tahaks oma sõnu süüa). See on väga karm võistlus, kus spetsiaalsetel velotrenažööridel tuleb duellistiilis mõõduvõtmisel läbida 500-meetrine lõik nii kiiresti, kui püssist tuleb. Tegu on single-speed velodega ja seega käivad maksimumkiirusel sõites jalad väga kiiresti. Enamjaolt unustatakse sõidu ajal hingamine ära ja see on viga – pärast finišit oled saa nii läbi, et vere maitse on suus. Küllap on võistlus oma valdkonnas siiamaani populaarne ning professionaalsus on ka seal teema. Mina jään pigem oma liistude juurde ja saan igapäevase adrenaliinilaksu Tallinna vanalinnas turistide vahel rattaga kihutades.

9. Eelmisel pühapäeval oli emadepäev. Emale mõeldes on minul ikka ja jälle üks küsimus… Mina ei ole veel sellele vastata suutnud, aga äkki Sina. Millal maksad memme vaeva?

Ma arvan, et mingist hetkest alates on oluline oma vanemate jaoks lihtsalt olemas olla – just nõnda, nagu nemad olid meie jaoks alati olemas, kui meie väikesed olime. Ma tuletan seda endale pidevalt meelde ja küllap tegutsen ka vastaval

10. Kas liha või kala? Või hoopis vegan?

Mul ei ole erilist eelistust. Ma söön seda, mida ma tahan. Saan siinkohal tuua paralleeli oma eriala ja toitumiseelistuste vahel. Helirežissöörina stuudios salvestust miksides või kontserdil bändi helindades meeldib mulle erinevatest komponentidest, nagu näiteks trummid, laul, klaver, kitarr ja basskitarr, teha just selline „kompott”, mis mulle endale parasjagu meeldib, sest ma lihtsalt saan seda teha. Sama on söögiga – mulle meeldib teha erinevaid toite just sellepärast, et ma saan neid teha sellisena, nagu minule maitseb. Ja muidugi käib väike eksperimenteerimine asja juurde. Näiteks olen teatud toitude juures kasutama hakanud kokakoolat kui maitseainet – rebitud sealiha, mis hautatud kokakoolas ning maitseainetes, maitseb muide väga hästi.

11. Olgugi et meie seda aega tõenäoliselt ei näe, aga milline on teater 100 aasta pärast?

Ma arvan, et teater on 100 aasta pärast väga sarnane sellele, milline ta praegu on. Teatud asjad on püsivamad kui mõned teised. Inimeste loomus ja vajadus emotsioonide järele ei muutu. Sellepärast jääb nii klassikaline muusika kui ka teater laias laastus oma olemuselt just sellisena kestma, nagu ta praegu on, ja on juba rohkem kui 100 aastat kestnud. Tõsi, erinevad tehnoloogilised arengud, uuendused ja katsetused samuti olid, on, ja neid tehakse ka edaspidi, aga see ei mõjuta teatri olemuse tulevikku.

Veel uudiseid