Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.
Igal kolmapäeval ja reedel avaldame kaks sarja osa. Avaakordina on “Timm Thaleri ehk Müüdud naeru” esietenduse nädalal paslik avaldada näitleja Liivika Hanstini intervjuu vanemkostümeerija Kristel Hanseniga. Kui Liivikal on laval mitu rolli (võõrasema ja printsess), siis Kristel tagab selle, et “Timm Thaleri” meeletu kogus kostüüme (ligi 80 komplekti) oleks korras, täpselt seljas ning õigel hetkel õiges kohas.
1. Milliseid ameteid oled nukuteatris peale kostümeerija oma veel pidanud?
Tulin NUKU-sse peale keskkooli, 2005. aasta sügisel, piletööriks. Sealt edasi olin mõnda aega vanempiletöör ja 2010. aastast juba kostümeerija. Ja grimmi olen ka natuke teinud.
2. Mis on riietaja töös kõige raskem?
Riided on meeletult rasked! Päriselt! Üks pidev tassimine käib kogu aeg, ei midagi üleliia glamuurset.
3. Meie lavastustes on tihti väga keerulisi ja fantastilisi kostüüme – kas eelistad tegeleda nendega või pigem tavaliste pluuside-pükstega?
Mida huvitavam kostüüm, seda põnevam ikka. Eks nende keeruliste hooldamine on ka sellevõrra raskem. Meenub muusikal „Libahunt” – uskumatult lahedad kostüümid, aga iga etendusega kukkus paar-kolm detaili küljest ära. Ja need kõik tuli ju pärast tagasi õmmelda.
Üks asi, mida ma kostümeerija ametis olen kõrvalt tähele pannud, on see, kui kerge vaevaga saab tegelikult riideid ümber teha. Teed pluusi alt natuke lühemaks, õmbled kleidile krae äärde pitsi, vahetad jaki nööbid ära jmt. Üritan nüüd ise ka poes rohkem nö. lahtiste silmadega ringi käia.
4. Kas on olnud kostüüme, mida ise ka tahaksid selga proovida?
On! Ja olen proovinud ka!
5. Milline on koostöö kostümeerija ja kunstniku, kostümeerija ja õmbleja ning kostümeerija ja näitleja vahel?
Väga sageli arvatakse sõna „kostümeerija” peale, et ma õmblen kostüüme. Päris nii see ikkagi pole. Kunstnik loob kostüümikavandid, mille järgi siis esmalt otsime laost, kas midagi säärast on juba olemas, mida saaks kasutada või ümber teha. Spetsiifilisemad kostüümid on õmbleja ampluaa ja väikese pudi-padi, näiteks sukad-sokid ja T-särgid, otsin poodidest kokku.
Üks lavastaja tutvustas mind kunagi esimese proovi ajal näitlejatele nii: „Tema on Kristel, tema hoolitseb selle eest, et te oleksite õigel ajal riides ja riidest lahti.”
6. Vanades teatrilegendides on riietaja tihtipeale justkui usaldusisik näitleja, tema rolli ja lavale astumise vahel – oled sa ka tundnud end selle viimistleva käena, kes annab tegelasele viimase lihvi?
Raske küsimus. Kui lavastuses on kostüümivahetused, siis ikka tunnen end natuke erilisemalt, kuidagi rohkem trupi osana. Ma olen suhteliselt introvertne tüüp, nii et ma eriti ei taha näitlejatel enne lavale minekut jalus olla. Või vähemalt mulle endale tundub, et kui ma olen ära näinud, et kõigil on vajalikud kostüümielemendid olemas, siis vahetult enne etenduse algust on selline hetk, kus ma pigem lähen asjatan kuskil mujal ja lasen neil keskenduda.
7. Kostümeerija peab tihti etenduse ajal lava taga vahetustes kaasa aitama – on see lisakohustus või pigem huvitav väljakutse?
Nagu ma juba eelnevale küsimusele poole lausega vastasin, on see ikka põnev. Siis on tunne, et olen prooviprotsessis rohkem sees ja lavastusega tihedamalt seotud. Ning ega etenduse ajal niisama passida pole ka teab mis põnev. Mingisuguseid lavalisi ambitsioone mul paraku pole, aga lavatagune maailm meeldib mulle küll väga.
8. Kas ise teatris või kinos käies vaatad kostüüme ka kuidagi teise pilguga?
Eks ta selline natuke kutsehaigus ole. Kui piletöör olin, siis teistest teatrites käies ikka enne etendust otsisin silmadega vabu kohti, kui hilinejad saali tulid. Nüüd vaatan tänaval ka riideid rohkem kui enne. Kui kellelgi on midagi väga huvitavat seljas, olen paar korda reaalselt ka küsinud, kust üks või teine ese pärineb. Enamasti vastatakse sel puhul, et kaltsukast. Silma jäävad paraku ka kõik augud, rebenenud õmblused jne.
9. Aga väikese plikana nukkudele riideid valmistasid?
Ikka.
10. Töö kõrvalt asusid õppima – mida täpsemalt?
Tartusse kultuurikorraldust, magistrisse. Olen õppinud Tallinn Ülikoolis geoökoloogiat, siis tuli grimmikool. Nüüd, 8 aastat peale bakalaureuse lõppu, tundsin, et tahaks midagi veel õppida. Avatud Ülikooli vorm sobib praeguse töö kõrvalt väga hästi. Mul on muidugi ka suurepärane ametikaaslane, kes mind üldse kooli lubas. Kui kolleeg Tiina poleks nõus olnud nende pikkade nädalavahetustega, mil ma Tartus olen, siis poleks ülikooli minek kõne alla tulnud. Nüüd, kui esimene aasta on kohe-kohe selja taga, tunnen, et ma olen sealt juba väga palju saanud. Ma olen üldse selline igavese õppija tüüpi, küll käin joonistamas, siis kalligraafias, siis õpin oma lõbuks mingit keelt.
11. Sul on eriline suhe Lätiga – palun räägi sellest paar sõna.
Kui ma väike olin, siis laulis vanaisa mulle kiiktoolis istudes ja mind põlvel kiigutades kogu aeg: „Sõit-sõit-sõit Riiga, mis sinna minna, too lapsele saia, lapsehoidjale vitsu!”. Ma ei oska oma Läti-lembust sõnadesse panna, ei ole kunagi osanud ja ega enam väga ei ürita ka, sest nagunii ei saa sellest keegi täpselt samamoodi aru nagu ma ise. Ja kas ma ka ise sellest päris täpselt aru saan? Miski mind selle maa, rahva ja kultuuri juures lihtsalt köidab ning vähemalt korra kuus katsun sinna kanti ikka jõuda.
