Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundmaõppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt. Näitleja Katri Pekri vestles oma Laia tänava garderoobis vanemlavameister Janek Saareliga.
1. Asusid NUKU teatrisse tööle 1995. aasta septembris, milline oli Sinu siia jõudmise lugu?
Enne NUKU teatrisse tulemist töötasin mõnda aega väiketeatris HBWL (Habe WL Väiketeatristuudio) harrastusnäitlejana ja ka teatrile sponsorite otsijana. Aga kuna ma väsisin sellest sponsorite otsimisest ära, siis loobusin sellest tööst ning olin mõnda aega töötu. Ühel päeval sain vanalinnas jalutades kokku tuttava kirikuõpetajaga, istusime kohvikusse ja ajasime juttu, mäletan, et ta ütles mulle: „Janek, kui sulle teater meeldib, siis mine ja käi teatrites, küsi neilt, kas neil on inimesi vaja.” Kohvikust väljudes jäi mulle esimesena tee peale Nukuteater Laial tänaval, astusingi valvelaua uksest sisse ja ütlesin: „Tere! Ma olen selline noor teatrihuviline, ega teil ei ole juhuslikult tööd pakkuda?” Valvelaua kõrval seisis tollel ajal lavameistri ametit pidav nukunäitleja Are Uder, mispeale leidis aset järgnev vestlus:
Are: „Muidugi on! Meil on lavapoisse tarvis.”
Janek: „Väga, tore!”
Are: „Aga kas sa naela oskad põrandasse lüüa?”
Janek: „Jaa, oskan küll!”
Are: „Siis on kõik hästi! Kas sa direktori juures juba käisid?”
Janek: „Ei, ma just tulin.”
„Direktori kabinet on seal,” viipas Are kabineti suunas. „Mine käi sealt läbi ja ütle, et Are saatis.”
Edasi läksingi direktor Marge Koka juurde. Seal oli põhimõtteliselt sama lugu – Marge ütles, et ma peaksin kõigepealt Arega kokku saama ja kui ta kuulis, et ma juba sain ning et Arele sobis, siis me surusimegi sealsamas kätt.
2. Tänaseks päevaks on Sinust saanud läbi ja lõhki teatriinimene, kuid millal avastasid eneses peituva teatripisiku?
HBWL-i tööle sattusin juhuse tahtel. Õppisin tol ajal Pisi-Pedas (TLÜ Pedagooline Seminar) sotsiaaltööd, pärast esimese kursust sain suvel tuttavaks Valdek Leerimaaga, kes õppis Pedas näitejuhtimise erialal. Valdek oli otsustanud, et ta teeb oma teatri ja nii ta siis kutsuski mind sinna tööle. Pisi-Pedasse ma enam tagasi ei läinud...
Enne väiketeatrisse tööle asumist mul teatriga varasemalt väga kokkupuuteid ei olnud. Kui välja arvata see, et kuskil 7–8ndas klassis oli mul Mustamäel naaber, kellega me käisime tihedalt Estonias ja Draamateatris. Meil oli kaks hooaega niimoodi otsast lõpuni läbi vaadatud, et ei olnud ühtegi lavastust, mida me näinud ei olnud!
Sellel ajal mängiti teatrites hästi palju ka hommikupoole (sh täiskasvanute lavastusi) ja nii me siis käisimegi tihtipeale hommikuti teatris – istusime Draamateatris enamasti, kas siis teisel või kolmandal rõdul, sest seal olid kõige odavamad piletid. Mäletan, et mulle väga meeldisid ka ooperid, isegi nii väga, et ostsin endale ooperi LP-sid. Mingi pisiku sealt vist ikka sain...
3. Mis on Sinu meelest need isikuomadused, ilma milleta ükski lavameister NUKU teatris hakkama ei saa?
Kui isikuomadustest rääkida, siis kindlasti peab olema armastus teatri vastu, ilma selleta ei saa! Oma tööd tuleb teha südamega, siis tuleb kõik ka hästi välja! Eks see on igal pool oluline, aga mulle tundub, et teatris on see kuidagi eriti oluline... Ja lavakartust ei tohi olla! Väga paljud inimesed võib-olla ei ole üldse valmis lavale minema, aga NUKU teatri lavapoisid peavad selleks valmis olema. Tihtipeale tuleb lavale minna... Kas siis varjatud või varjamata kujul, see sõltub juba konkreetse lavastuse eripäradest.
Lisaks tulevad kasuks: tehniline taiplikkus (jooniseid peaks lugeda oskama jne), oskus külma närvi säilitada ning kiire tegutsemisvõime. Näiteks „Lindudes” (lavastaja Vahur Keller) oli meil selline olukord: seal on maja seinad, mis teatud hetkel maha peavad kukkuma, eks? Mart (Müürisepp) tõstab seinad maja raamile ja minu ülesandeks on konksudele nöörid külge panna, et etenduse juht Liisi ja kostümeerija (Kristel või Tiina) saaksid õigel hetkel seinad maha tõmmata. Aga siis ühel etendusel – tuleb minu koht, lähen nööre kinnitama, aga ühel seinal konksu ei ole... Sein ripub valet pidi maja raamil, aga seda ümber keerata pole enam võimalik. Nii ma siis seal pimedas kiiruga pusserdasin – lükkasin sõrmega oksakoha sisse ning tõmbasin nööri sealt läbi, kinnitasin sõlmega ja kõik seinad kukkusid vajalikul ajal ümber.
4. Sa mainisid, et NUKU lavapoisid peavad olema valmis lavale minema, kuidas olid lood Sinuga? Millal astusid esimest korda NUKU teatris püünele?
Sel ajal, kui ma majja tulin, mind kohe lavale üldse ei lastud. Tollel ajal olid Laia tänava keldrites ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühingu) laod – ruumid olid maast-laeni igasugu ALMAVÜ mappe täis ja siis esimesed kaks nädalat ma olin „keldrikakand” – käisin ja koristasin neid ruume. Aga samal ajal toimusid Suures saalis (praegune Väike saal) „Buratino” proovid, mida lavastas Väino Luup. Selle tüki inspitsiendiks oli Margot Nõgisto, kelle üheks ülesandeks oli ka eesriiet kinni ja lahti lasta, eesriie käis siis veel vändaga. Ja kuna tema teadis, et majja oli tulnud uus lavapoiss, siis ta ütleski ühes proovis, et tema ei jaksa seda eesriiet keerata, et miks ei võiks tulla see uus lavapoiss ja seda ise teha. Ja niimoodi pääsesin esimest korda lavale, siis küll veel kostüümi kohe selga ei antud, aga lava peal oli päris palju tegutsemist – näitlejate abistamist jne...
Sellesama „Buratino” lavastusega meenub ka üks tore seik ajast, mil lavastus oli juba valmis saanud ning me mängisime seda. Ühel hetkel vahetus lavapoiss, kes oli ka etenduses tegev. Seal oli selline nelja jalaga Malviina maja, mis tuli kahelt poolt kõrgele poodiumile tõsta – alguses seda maja ei olnud, aga siis teatud hetkel see ilmus. Millegipärast me tookord proovi ei teinud ja nii ma siis rääkisin talle enne etendust: „See maja on kõige olulisem ülesanne! Tuleb black out, see tähendab, valgus läheb maha. On kottpime ja meie sinuga võtame selle maja, sina ühelt poolt ja mina teiselt poolt ning tõstame selle siis poodiumi peale.” Ja siis – etendus käib, me oleme lava taga valmis, ütlen talle: „Oled valmis? Kohe nüüd tuleb see koht! Kui valgus maha läheb ja on pime, siis meie tõstame!” Tema vastu: „Jaa-jaa.” Ja siis on black out, valgus on maas, mina hakkan maja tõstma, minupoolne majaots kerkib, teine pool järele ei tule. Aga see maja oli nii raske, et ma ei jaksanud seda üksi kuidagi tõsta. Valgustajatega oli kokku lepitud teatud ajaline märk... Ja alles siis, kui ühel hetkel tuli valgus peale, kerkis ka teine pool majast järele. Läksin pärast etendust tema juurde küsides: „Mis sul juhtus? Kas sa ei saanud märgist aru?” Ja tema vastas: „Ei, aga tead, ma mõtlesin, et milleks tõsta pimedas, kui valges on poole mugavam!”
Ütlen ikka, et lavapoiss peab teatris ka mõtlema, aga üle ei tasu ka mõelda...
Nukuteatris olen lisaks laval abistamisele ka rolle teinud.
5. Sul on käsil 22. teatrihooaeg – mis on olnud selle aja jooksul kõige meeldejäävamad ülesanded või rollid, mida Sa oled pidanud lavameistrina täitma?
Oi, neid on olnud hästi palju! Algusaegadest on eriti eredalt meelde jäänud Helle Laasi lavastus „Onu Remuse lood” (1998), kus ma mängisin hunti (varrasnukk) ja hobust (koosnes kahest puidust elemendist, millega ma siis tegin seda kabjaplaginat) – see oli ühtlasi ka minu esimene kokkupuude nukkudega laval.
Natukene hilisemast ajast meenub Jevgeni Ibragimovi lavastus „Väga lihtne lugu” (2007), mille tarvis oli Väikese saali lakke ekstra paigaldatud suur siin. Riho Rosberg ronis ühel hetkel sillale, mis on laval kohal, pani endale tiivad külge ning istus kiigele. Meie ülesandeks oli tõmmata ta siini mööda kiigega lava keskele ning seejärel ta inglina alla lasta. See oli selline korralik kolme mehe töö. Aga see oli väga ilus hetk!
Lähiminevikus liigutas mind väga tugevalt Anne Türnpu lavastus „Metsik urisev õnn” (2012), kus sina ka mängisid. Alguses ma üldse ei teadnud, et pean selles lavastuses midagi tegema, aga siis ühel päeval tulid Anne ja Rosita (Raud) ning ütlesid: „Meil on mõningad kingad, mis peaksid laest alla tulema. Kas sa viitsiksid sellega tegeleda?” Ja ma siis tegelesingi.
Ja mulle väga meeldib ka „Väike prints” (2017, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud). See on raamat, mis on mind kohutavalt palju mõjutanud. Ja kui ma kuulsin, et NUKU teater hakkab „Väikest printsi” tegema, mõtlesin, et see ei ole reaalne – selles mõttes, et ma olin just näinud kinos „Väikese printsi” multikat, mis mulle üldse ei meeldinud. Aga mulle tundub, et Mirko ja Rosita said sellega suurepäraselt hakkama, see on väga armas ja soe lavastus! Mul on selles küll väga vähe teha, aga mulle väga meeldib seda mängida.
Üldiselt mulle meeldibki rohkem teha selliseid etendusi, kus ma olen laval hõivatud, kas siis näitlejaid abistamas või ise rollis vms tegemas, selle asemel et lavameistrina lihtsalt valves olla.
6. Nimeta mõni NUKU teatri lavastus, mis on Sulle aastate jooksul (osalisena või vaatajana) on eriti hinge läinud.
Väga tore lavastus oli Eero Spriidi lavastus „Elutarkus või elukartus” (1998) – selline idamaise hõnguga hästi keeruline tükk, mis koosnes väga paljudest piltidest. Kuigi mina seda lavastust välja ei toonud, õppisin ühel hetkel sinna sisse. Nii et mul õnnestus seda näha ka publikuna saalist!
Üks, milles ma ei ole kaasa teinud, aga mida ma olen näinud, on Jevgeni Ibragimovi lavastus „Oskar ja Roosa Daam” (2008). Käisime seda Kadriga (abikaasa) koos vaatamas ja mõlemad nutsime.
7. Meeldejäävaim kompliment, mida Sa oled aastate jooksul mõnelt kolleegilt kuulnud?
Komplimendi, mis esimesena meelde tuleb, tegi mulle kadunud Malle Peedo. Õppisime Liivikaga sisse Eero Spriidi lavastusse „Alice imedemaal”, kus mina pidin mängima nukuga, milleks oli mängukaart. Malle Peedo oli mängukaartide Kuningas ja meil oli seal üks stseen, kus Kuningas küsis minu käest midagi ja ma pidin talle vastama: „Just nii, Teie majesteet, kõik pead on maas!” Ja kui ma siis proovis esimest korda seda lauset ütlesin, siis Malle ütles seepeale: „Kuulsite, milline diktsioon!”
8. Aeg-ajalt võib Sind teatris näha kandmas t-särki kirjaga Hukkunud Hinged – milline on Sinu seos nendega?
Hukkunud Hinged on eestikeelne ja Eesti-meelne doom-metal-bänd, kus minul oli au olla üks lauljatest. Tegu on muusikastiiliga, mis mulle kõige enam korda läheb. Doom-metal on selline aeglane, rusuv, raske muusika. Hukkunud Hingesid iseloomustab hästi näiteks lugu „Nemad”.
Seda bändi tegelikult enam ei ole, see läks laiali... Tänavu oleks see bänd saanud 10-aastaseks. Aktiivselt tegutsesime kaheksa aastat. Alguses oli see selline sõpruskonna bänd. Selle aja jooksul andsime välja kaks täispikka albumit. Teise albumiga „Puhastustuli” olime Eesti Muusikaauhindade raskemuusika kategoorias nominendid.
Üleüldse mängib muusika minu elus väga suurt rolli! Ma küll ei kirjuta muusikat, aga ma kuulan palju. Ja sellise raskema muusika vallas püüan ikka „kodus olla”.
9. Ütlesid, et muusika mängib Sinu elus tähtsat rolli, millal avastasid eneses huvi muusika vastu? Ja kuidas jõudsid plaatide kogumiseni?
Minu huvi muusika, ja just raskemapoolse muusika vastu, tekkis kuskil 8. klassis. Tõenäoliselt ajendatuna inimestest, kellega ma toona läbi käisin. Heavy metal oli, siis hästi populaarne.
Mis aga plaatide kogumisse puutub, siis ma ei nimetaks seda nii... Ma ei saaks öelda, et olen melomaan. Pigem on see paratamatus, mis käib muusika-armastusega kaasas.
Algusaastatel oli plaate keeruline saada, seepärast lindistasin ikka rohkem raadiost kassettide peale või käisin sõprade juures lintidelt (neil olid lintmakid, mida minul ei olnud...) ümber lindistamas.
Üks võimalus plaate hankida oli Plaadimägi Harjumäel – see oli koht, kus inimesed koos käisid, seal müüdi fotosid, LP-sid, kassette, särke – kõike mida kuskilt mujalt saada ei olnud! Hästi armas on see, et nüüd on Plaadimägi justkui uuesti ellu äratatud, küll nimega Plaaditurg, aga ikkagi.
Tegelikult olen viimasel ajal hakanud vinüülplaate hankima küll. Nimelt kingiti mulle Nõukogude ajal grammofon Vega, mis oli pikki aastaid ema juures kapi otsas ja kogus seal lihtsalt tolmu. Hiljuti võtsin selle sealt alla ja puhusin eluvaimu sisse. Nüüd püüangi endale ikka iga kuu vähemalt 1–2 plaati osta.
10. Teatritöö võib vahel olla väga intensiivne, millised on Sinu nõksud lõõgastumiseks ja „patareide laadimiseks”? Ehk millega toimetab Janek Saareli oma vabal ajal?
Vabal ajal olen nii palju, kui see vähegi võimalik on, oma perega koos. Suveperioodil oleme maal – meil on maakodu Kõue külas. Mulle väga meeldib ka metsas käia, üleüldse värske õhu käes viibida. Ses mõttes on loodus ja matkamine küll need, mis patareid täis laevad! Vanasti käisin vähemalt 3–4 korda aastas ka jalgrattamatkal. Viimased aastad enam ei ole jõudnud, kuigi nüüd on mul tunne, et poeg Joosep on juba piisavalt suur, et võiksime temaga koos sel suvel ühe matka ette võtta.
Perega koos meeldib kinoõhtuid korraldada, enamasti vaatame täispikki multikaid – naudime terve perega väga japani režissööri Hayao Miyazaki animafilme.
11. Ja lõpetuseks: konflikt laval hoiab pinget. Huvitav on see, et Sinu kui lavameistriga käib kaasas ka üks intrigeeriv vastasseis. Pean silmas Sind ja kõrguseid...
Kõrgustega on see, et ma ei talu eriti kõrgust, aga nagu Sa tead, siis mägesid ma armastan!
Oma armastuse mägede vastu avastasin tänu teatrile. Olime väljasõidul Tšehhis, kus mul avanes võimalus külastada päris mägesid: käisime Maidu (Visnapuu) ja Alice'iga (Kirsipuu) Poola ja Tšehhi piiril Sněžka mäel. Viimati külastasime väljasõidu raames Sloveenia-Itaalia piiril Mangart'i mäge.
Minu kõrgusekartus on tegelikult ajapikku muutunud, olen tänu teatritööle nii mõnestki oma kõrgusega seonduvast hirmust võitu saanud. Näiteks algusaastatel, kui Nukuteatri black-box (praegune Väike saal) renoveeritud sai, siis käisin üles sillale ainult maja sisetreppi kaudu, nüüd julgen juba vabalt redelist ronida. Lavastuse „Babe” (2001, lavastaja Eero Spriit) proovide ajal liikusin alguses poodiumil ainult põlvili (mängisin varast ning pidin, kaigas käes, sirmil olevaid põrsaid taga ajama), ajapikku siiski harjusin, nii et lõpuks oleks võinud seal kasvõi tantsida...
See on, jah, selline seletamatu vastasseis... Et kuigi mul on kõrgusekartus, olid mägedes see väikese inimese tunne ja avaneva vaate suurus korraga nii tugevad, et ma ei pannud oma hirmu enam tähele ja olin sellest üle.
