Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt. Näitleja Kaisa Selde küsimustele vastab valgus- ja helitehnik Erik Pello.
ÜKS aasta NUKUs, kuidas sa siia sattusid ja kuidas meeldib?
Eelmine töökoht, kus töötasin, sulges oma uksed, ning hakkasin mõtlema, et mis edasi. Väljaspool tööaega puutusin tihti kokku erinevate kunstivormidega ja sealt tekkis soov ka ise loomingulises vallas rakendust leida. Tekkis idee teatris töötamisest. Kuna olin muusikaga tihedalt kokku puutunud, hakkasin mõtlema, kas võiksin äkki helitehnikuna teatris rakendust leida. Samas andsin endale aru, et mu teadmised selles vallas on kesised ja ega mind nii lihtsalt tööle ei võetaks, seepärast käisin helirežii koolitusel ning otsustasin mõnesse teatrisse praktikale minna. Kirjutasin pea kõikidesse Tallinna teatritesse. Kõigest viis minutit pärast NUKU-sse kirja saatmist tuli juba vastus Mait Visnapuult, et kindlasti leiame sulle siin praktikaks võimalusi. Olin üllatunud, et kas tõesti. Ja nii olingi neli kuud jutti siin praktikal. Hiljem pakuti mulle võimalust asendada helitehnik Liinat, kes viibis teatrist mõnda aega eemal õpingutel. Uue saali avamisega seoses oli abi vaja ka valgusosakonnas ning mulle pakuti seal täiendavalt tööd. Võtsin ka selle pakkumise vastu ja nii ma ennast kahe osakonna vahel jagan. See on hea, kuna võimaldab mul ennast erinevate teatritehniliste lahendustega kurssi viia.
Teatrisse tulles olin üllatunud, kui sõbralikud kõik siin on. Teatrimaja ise on ka arhitektuuri poolest äge oma paljude ruumide ja keerdkäikudega. Töö on huvitav ja õppida on kõvasti.
KAKS inimest, kes on sind mõjutanud, sulle eeskujuks olnud.
Ühe mõjutajana võiks kindlasti välja tuua Raul Saaremetsa. Ta on legendaarne R2-e saatejuht, muusik ja DJ. Ta on põrandaaluse tantsumuusika vallas tegutsenud juba rohkem kui kaks dekaadi ning inspireerinud oma hea maitsetunnetuse ja avatud meelega mitmeid põlvkondi muusikaarmastajaid. Mees, kes teab muusikažanritest väga palju ja on alati millegi uue ja värske otsingul.
Teise olulise inimesena võin välja tuua oma vana sõbra Henri Hütti. Tema on mind mõjutanud ja inspireerinud teatri ning kunsti vallas. Henri on etenduskunstnik, kes tegutseb peamiselt kaasaegse etenduskunsti sfääris. Usaldan tema maitset kunsti, tantsu ja muusika asjus. Temaga üritustel käies ja etendusi vaadates olen õppinud maailma nägema laiemalt ja ka ise seeläbi arenenud.
KOLMEkordne eesti meister. Mis alal ja millal tiitlid tulid?
Tegelesin oma kümme aastat aktiivselt breikinguga. Noorena meeldis mulle palju hiphoppi kuulata ja kuna breiktants on hiphopi üks elemente, hakkas see mind huvitama. Alustasin oma treeninguid toonase legendaarse breiktantsutrupi Dancin’ Maschine käe all. Hiljem moodustasime tuttavate tantsijatega oma meeskonna, kellega koos treenisime ja võistlustel käisime. Võitsime Eesti meistrivõistlused breiktantsus kolmel korral, see oli aastatel 2008, 2009 ja 2010.
NELI meediumit. Heli, valgus, video ja ...
Nukuteatri puhul nimetaksin neljandaks meediumiks nukku, mis on oluliseks vahelüliks jutustatava loo ning publiku vahel. See on omamoodi unikaalne, kuna paljud teised teatrid sedasorti meediumit ei kasuta. Tänu nukuliikide mitmekesisusele on ühte ja sama emotsiooni või liigutust võimalik erinevat moodi esitada, olles seejuures reaalsusest kammitsemata. Olenevalt materjalist saab osasid nukke venitada või pigistada. Teised võivad hoopiski olla jäigad ning neile annab plastilisuse see, et kehaosad on lülidega ühendatud. Minu meelest on põnev ja naljakas jälgida, kuidas näitlejad nukke vastavalt nende omadustele mõtte ja emotsiooni edastamiseks ära kasutavad.
VIIEST tantsijast põhituumiku moodustav Fenomen on sinu crew.
Jah, paljud selle liikmed käisid toonases Pro Dance tantsustuudios trennis ning seal see crew meil sündiski. Meie breiktantsutrupi igal liikmel olid omad anded, mis tegid meist tervikuna tugeva trupi. Näiteks oli üks liige väga painduv ja teine võis visata erinevaid saltosid. Sel viisil oli vastastel meiega raske konkureerida. Võistlesime ja esinesime nii Eestis kui ka väljaspool. Mulle meenub, et kahel korral oleme oma breiktantsukoreograafiaga isegi teatris esinenud. See oli Soomes suurel kontsertetendusel, mis sisaldas erinevaid tänavatantsustiile ning meile oli usaldatud breikingu osa. Paaril korral on kutsutud ka telesse esinema. Tänaseks oleme me kõik n-ö pensionil ja ei tegele sellega enam aktiivselt. Mõnedega kohtume kord nädalas DanceAct tantsustuudios ja jammime lihtsalt enda lõbuks, suvel on seda hea ka õues teha.
KUUS tuntumat tänavatantsustiili: breiking, popping, locking, hiphop, house, vogue. Kas oled mõnega neist peale breikingu ka kokku puutunud?
Eks kõrvalt olen ma neid kõiki näinud, kuid ise olen proovinud ainult house-tantsu. See hakkas mind huvitama, kuna mulle meeldis house-muusika. House-tants tekkis 80ndatel Chicagos ja New Yorgis. Oma olemuselt on ta voolava liikumisega ja sisaldab kiiret ning keerulist jalgade tööd. Olen küll kahes workshopis osalenud, kuid mingil põhjusel ma siiski sellel pikemalt ei peatunud.
SEITSE aastat oled ise teinud muusikat. Milline su muusika on? Kuidas see sünnib?
Muusika, mida hobi korras teen, võib vist laias laastus elektroonilise tantsumuusika alla liigitada. See on mõjutatud sellistest stiilidest nagu ambient, house, juke, UK garage, grime, noise ja üheks läbivaks jooneks kõige selle juures on lo-fi kõla. Mulle meeldib, kui muusikas on mingi nihe; miski, mis ei ole kooskõlas tavade ja normidega. Seega stiilipuhtus on asi, mida ma väldin.
Muusikat teen arvutis spetsiaalse programmiga. Eraldiseisvaid süntesaatoreid ja trummimasinaid mul ei ole. Lugude valmistamisel kasutan palju sämpleid, mida on võimalik lõputul hulgal viisidel lõigata või moonutada ja seejärel omavahel kombineerida. Paljudele inimestele võib näida arvutiga muusika tegemine lihtne, kuid see pole nii. Vaja läheb palju kannatust, enne kui asja saab - see on lõpmatu õppimine. Mõnikord on mul suurem osa loo ideest peas valmis, kuid programmi abil selle realiseerimine võib osutuda kohati päris raskeks, eriti alguses, kui ei tunne programmi nii hästi. Viimasel ajal olen rohkem helidega eksperimenteerinud ja siis on tekkinud huvitavad lahendused, millest seda ideed terviklikumaks edasi arendada.
ÜHEKSAkümne KAHEKSA kilomeetri kaugusel Tallinnast asub Rakvere, kust oled pärit.
Nii on, noorusaastad möödusid Rakveres. Käisin seal Rakvere Vabas Waldorfkoolis ja hiljem Rakvere Gümnaasiumis kunstikallakuga klassis. Elasime Rakvere linnusele ja vallimäele päris lähedal. Suvel sai salaja linnuses ringi ronitud. Vallimägi omas erilist tähtsust just talvel, kui sai kelgutamas käidud. Seal pole mäge, kust ma poleks suuskade või kelguga alla lasknud.
NUKU KÜMNE aasta pärast?
Arvan, et NUKU teater on kümne aasta pärast oma olemuselt üsna samasugune, nagu ta kogu aeg on olnud, kuid kindlasti on etenduste teenistuses palju uusi tehnoloogilisi võimalusi. Kuna nukuteatris on kesksel kohal visuaalne külg, siis on võimalik uuenenud tehnoloogia abil intensiivistada vaatajate elamust ja manipuleerida veel rohkem erinevate tajudega. Kindlasti muutub ka ühiskonnas arusaam NUKUst kui pelgalt lasteteatrist. Inimesed hakkava aru saama, et see on teater, mille lavastused sisaldavad erinevat visuaalset naudingut ja mis pakub seeläbi meeldivat ning teistsugust teatrikogemust vaataja east olenemata. Usun, et NUKU tõuseb teiste teatrite kõrval veelgi nähtavamale kohale. Arvan, et NUKUt ootavad ees head ajad.
ÜKSTEIST aastat tagasi said sisse Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuosakonda, kuid otsustasid mitte minna, miks?
Otsustasin tantsukunsti erialale sisse astuda, kuna olin breikinguga mõnda aega tegelenud. Selle pinnalt oli hea võimalus proovida – katsetel oli üks ülesanne enda tantsunumbri esitamine. Katsete lõpuks mulle see asi seal enam ei istunud. Akadeemiasse astudes oleks ilmselt tulnud breikimisega hüvasti jätta, kuna mul poleks olnud enam selleks aega. Seda ma ei soovinud – just siis, kus asi oli hoogu sisse saamas, oleks olnud liiga vara lõpetada. Ma ei tegelenud breikinguga selleks, et selle abil ülikooli sisse saada ja pärast kooli lõpetamist rahvatantsuõpetajaks olla, kui nii võib öelda. Pealegi elasid tollal kõik crew-kaaslased Tallinnas ja see keskkond soosis palju paremini selle alaga tegelemist. Täna, omades paremat ülevaadet sellest, mis on tants ja milline võib olla üks tantsulavastus, oleks mu otsus olnud võib-olla teine. Mulle tundub, et inimestena peame liiga vara võtma vastu otsuseid, mis mõjutavad meid suuresti kogu elu.
