Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt.
Näitleja Liivika Hanstin küsis meie etenduse juhilt Reet Loderaualt järgmiseid asju. Fotol on nad koos ühisel Austraalia-reisil.
1.Kui kaua oled nukuteatris olnud ja kuidas siia sattusid?
Nüüd paljastub kogu tõde minu kohta, aga kuna vastama peab 110% ausalt, siis sellel sügisel saab teatris oldud 30 aastat.
Teatrisse sattusin omamoodi juhuslikult. Sel hetkel otsisin ma tööd ja kuna mul on teatrialane haridus, siis seadsin sammud Draamateatrisse, kus töötas minu õpetaja Tõnis Rätsep. Oli kuidagi julge tema käest küsima minna. Aga kuna tolleaegne direktor Mati Klooren leidis, et sellise haridusega garderoobi tööle nagu ei sobi minna, siis selles teatris ma tööd ei saanud. Teatrist tulles kohtasin ma tänaval endist koolivenda ja kui ta kuulis, mis asju ajan, ütles, et Nukuteater otsib inspitsienti. Tunnistan ausalt, et ma isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga Laiale tänavale ma suundusin, ja järgmisel päeval vormistati mind Nukuteatrisse ametlikult tööle.
2. Sinu ametinimetus on „etenduse juht” – mida see töö endast kujutab?
Väga lühidalt öeldes – juhin etendust. Alustan ja lõpetan. Nii lihtne see muidugi ei ole. Etenduse juht on seotud lavastusprotsessiga esimesest proovipäevast kuni viimase proovini ja sealt edasi esietendusest kuni tüki n-ö mahakandmiseni. Proovide ajal oleme lavastajale abiks, otsime rekvisiite, suhtleme töökodadega. Seejuures on meile abiks lavastusala juhataja. Kui toimuvad etendused, siis jälgime, et lava oleks õigesti üles ehitatud, rekvisiidid ja nukud oma kohtadel ja mis on muidugi kõige olulisem – et näitlejad oleksid etenduseks valmis. Aga lisaks sellele pöörduvad meie poole piletöörid, koristajad, kohvikuteenindajad, müügiinimesed ja paljud teised, kellel on mõni küsimus või probleem, mida lahendada – inspitsient ikka ju teab! Ju me siis teame ja aitame, kui oskame.
3. Kumba naudid rohkem – prooviperioodi või aega, kui lavastus valmis ja etendused käimas?
On inimesi, kellele meeldib protsess, teistele jälle resultaat. Mõningate tegevuste juures meeldib mulle protsess väga. Mida pikem tee resultaadini, seda parem. Teatritöös, kui nimetada prooviperioodi protsessiks ja etendust resultaadiks, siis mina neid omavahel ei eristaks. Proovid ja etendused vahelduvad ja pidevalt peab olema valmis uuteks ülesanneteks. Samas on tõesti mõni prooviperiood nii põnev, et lõppu nagu ei ootagi ja teinekord ootad lavastuse valmimist, et alustada etenduste mängimisega. Igav igaljuhul ei hakka.
4. Kas keerulisem on kantseldada asju või inimesi?
Eks inimesi taga ajada on ikka keerulisem. Iga kadunud asja taga on inimene. Asjad liiguvad ju inimeste abil. Kõigepealt tuleb üles otsida inimene. Küll siis jõutakse ka asjani.
5. On sul mõni terav, värvikas või naljakas elamus lavalt või lava tagant?
Kui meenutama hakata, siis üks lugu viib teiseni ja eks selle pika aja jooksul on üht-teist ikka juhtunud. Midagi ekstreemset õnneks mitte. Mõni asi on lahenenud isegi nii, et näitlejad saavad alles pärast etendust teada, et midagi oli valesti. Peamine mure on, et rekvisiidid ja nukud oleksid õigetel kohtadel.
Sellega seoses tuli mulle meelde üks lugu, kus olin unustanud lavale panna ühe butafoorse telefoni. Keda see lugu huvitab, võin sellest kunagi rääkida.
Veel meenus üks lugu, kus puudu oli näitleja. Etendus oli „Tulipunane lilleke” ja tegelaskonda kuulusid ka kaks n-ö savikuju. Neid mängisid kaks noort inimest – poiss ja tüdruk meie noortestuudiost. Ühele etendusel jäi noormees hiljaks ja kui ma teda selle eest noomisin, siis ta lubas, et seda ei juhtu enam kunagi. Seda ei juhtunud tõesti enam kunagi, sest järgmisel korral ei tulnud ta üldse. Aga etendus oli juba alanud ja üks „savikuju” oli puudu. Läksin alla fuajeesse vaatama, et ehk ta on ikka tulnud. Garderoobis kurtsin oma muret, et üks näitleja on puudu. Seal töötas sel päeval üks poiss, kes käis ka noortestuudios. Keegi viskas, et nüüd, Jarmo, on sinu kord ja mina ei mõelnud hetkegi kauem. Võtsin ta kaasa, seletasin talle, mis ta tegema peab (rolli juurde kuulus ka pealaest jalatallani saviga kokku määrimine) ja saatsin ta lavale. Ma olen talle selle eest siiamaani tänulik.
6. Oled kaasa teinud ka projektides väljaspool meie maja – kas vabal ajal teatrist villand ei saa?
Eelkõige on see põnev väljakutse ja enese proovilepanek – kas ma ka väljaspool koduteatrit oma tööülesannetega hakkama saan. Inimesed on uued, mängupaigad on uued, ka tööülesanded võivad olla hoopis teistsugused. Aga omamoodi on see siiski vaheldus. Tihti toimuvad need projektid väljaspool Tallinna ja maal meeldib mulle väga. Esimene selline töö oli „Soolaev” Soontagana linnamäel. Ma läksin mitu tundi enne etenduse algust mänguplatsile, panin lava valmis ja siis lihtsalt olin. Fantastiline. Põnev on see kõik igaljuhul ja tore on teada, et sind on märgatud ja sind usaldatakse.
Ah jaa. Üks asi on veel. Aga sellest lihtsalt kunagi ei räägita.
7. Millised isikuomadused peavad ühel heal etenduse juhil olema?
Ütlen ausalt – ma ei tea. Viimati, kui meile uut inspitsienti otsiti, siis tuli tihti jutuks otsustusvõime. Peab olema valmis kriitilisel hetkel kiirelt reageerima. Olen sellele aeg-ajalt mõelnud, sest mulle tundub, et minul see omadus puudub. Tavaelus olen ma võrdlemisi otsustusvõimetu. Ikka lükkan otsustamist edasi, loodan tulevikule – ehk asjad kuidagi lahenevad. Kardan eksida, teha vigu. Aga ilmselt on teatris kogemuste najal otsuseid lihtsam vastu võtta.
Igas ametis tuleb kolleegidega lihtsalt hästi läbi saada. Tuletan seda endale iga päev meelde ja kui see ei õnnestu, siis püüan ennast parandada.
8. Oled pidanud lisaks otsestele tööülesannetele tihti ka näitlejana laval olema – on see tore vaheldus või lisakohustus?
Kindlasti on see tore vaheldus. Ma ei tunne ennast laval sugugi ebamugavalt. Pealegi, nagu eespool juttu oli, on mul haridus, mis mind selleks ka ette valmistas. Teiseks olen ma lavaga kokku puutunud koorimuusika kaudu. Olen laulnud lapsest peale kuni praeguse hetkeni. Ühel eluetapil olen ma koorilauljana ka leiba teeninud, nii et lavalolek ei ole mulle võõras. Kas ma näitlejana ka hakkama olen saanud, selle üle otsustavad kolleegid. Endiselt ei ole mul selle vastu midagi, kui väikse sutsu saab teha.
9. Su lauluhääl on kõlanud nii mitmeski lavastuses, milline suhe sul muusikaga on?
Laulmise kaudu olen ma muusikaga väga tihedalt seotud olnud. Ja olen praegugi. Aga kui mul oma elus üldse millestki kahju on, siis sellest, et ma ei ole muusikat süvitsi õppinud. Kas ma just muusikuna töötaksin, ei tea, aga teatud teadmistest ja oskustest tunnen küll aeg-ajalt puudust. Aga kontsertidel käin ma tihedamini kui teatris.
10. Kuidas on lasteteatris töötamine mõjutanud sind kui lapsevanemat ja vanaema?
Enne kui vastan küsimusele, kasutan võimalust arutleda termini „lasteteater” üle. Ma ei ole kunagi meie teatrist mõelnud kui lasteteatrist. On draamateater, on ooperiteater, on balletiteater, on nukuteater, on tantsuteater ja nii edasi. Tänapäeval, mil teatri mõiste on palju laiem, määravad teatri olemuse vahendid, mille abil teatrit tehakse, mitte sihtrühm, kellele teatrit tehakse. Nukuteatrisse on oodatud kõik teatrit armastavad inimesed olenemata vanusest, laste arvust peres või muudest parameetritest.
See sai nüüd küll tark jutt. Nüüd küsimuse juurde. Olen inimene, kes on püüdnud töö ja kodu lahus hoida. Ma olen lapsi tööle kaasa võtnud ainult siis, kui muud võimalust pole olnud. Minu lapsed ei ole teatris kasvanud. Lapsevanemana on mind mõjutanud kõige rohkem lapsed ise. Nende kasvades olen ka ise kasvanud ja arenenud. Peamine on usaldus.
Mulle meeldib väga jaapanlaste ütlemine, et lapsed on külalised meie elus. Neisse tuleb suhtuda lugupidavalt ja neid tuleb võtta võrdväärsete kaaslastena. Ja päris kindlasti ei ole nad meie omand. Nii palju siis lastest ja teatri mõjust laste kasvatamisse.
11. Palun räägi lõpetuseks paar sõna oma karudest…
Karud? Karud! Kui kõik ausalt ära rääkida, siis karud hakkavad minu juurest tasapisi lahkuma. Esimene karu läks siis, kui mulle sündis esimene lapselaps. Ja siis läks järgmine ja sellel suvel läheb kolmas… Mõned karud on läinud ka teiste perede laste juurde ja osa karusid on läinud ka sinna tagasi, kust nad minu juurde on tulnud – taaskasutuspoodidesse. Kindlasti jääb osa karusid ka minu juurde. Karu, kellest aga kõik alguse sai, ootab oma lapselast.
