Kas elevant on boa sees või on pildil müts? | NUKU
Tagasi

Kas elevant on boa sees või on pildil müts?

jaga
16. Oktoober 2019 | 11:45

Lavastaja, näitekirjanik, stsenarist, õpetaja, dramaturg ning värske lasteraamatu „Käblik“ autor Andri Luup vastas Peep Ehasalu kutsele vestelda „Väiksest printsist“, raamatutest ja lavastusest.

Sinu värske raamatu nimitegelane Käblik ei tea ise ka täpselt, kes ta on, inimene või loom, suur või väike. Selline identiteedimäng on väga lõbus, meenutab mõneti Eduard Uspenski Potsatajat. Miks lõid lastele just sellise tegelase?

Eks neid ajendeid oli mitu. Mõni juhtum ka päris elust, kus mu tütar näiteks ootas ja ootas tänavanurgal sõbrannat, kes ootas omakorda teises kohas – tore märk lojaalsusest. Teine situatsioon oli mänguväljakul, kus hõigati „oled reetur, sa ei ole mu sõber!“ Sellised suured tunded. Siis ma mõtlesin, et lastele tehakse tihti ninnu-nännut, nagu nende elus polekski suuri sügavaid emotsioone – reetmine, ülekohus, hirm, valetamine. Püüdsin sellest kirjutada lastele, aga ka endale ja oma sõpradele, fantaasiasse sisse elada. 

Kas fantaasia tähendab sinu jaoks lapselikkuse ja lapsemeelsuse hoidmist? 

Laps on nagu väike prints, ta on aristokraat, ta võib endale lihtsaid ja sügavaid mõtteid lubada. „Väike prints“ algab sellega, et lapsel on selge ettekujutus oma joonistatud pildist, kus on elevandi alla neelanud boa, ent täiskasvanud näevad selles kujundis kaabut. Laval nägin „Väikest printsi“ viimati vist kümme aastat tagasi, ent aeg-ajalt tuleb endiselt lastega jutuks, et kas elevant on boa sees või on pildil müts. Väike prints näeb maailma kosmilisemalt, avatumalt, puhta fantaasiaga.

Lõputult korrutatakse, et meie fantaasia ja kujutlusvõime võiks olla rohkem nagu lastel, aga see kaob kuhugi. Kuhu see siis kaob? 

See ei kao mu meelest, vaid teiseneb mittevajalikuks. Viimasel ajal olen vaadanud suuri inimesi ja mõelnud, et neile tekib imago ja kuvand, aga ometi on neis võimalik näha sama last, kes nad olid. See pole kadunud, vaid on kuskil takistuse või loori taga. Lasteraamat aitab seda avada.

Või siis teiseneb suurte fantaasia perversseks kurjuseks. Tuleb näiteks pähe, et oleks lahe rünnata kurde. On ju väga fantaasiarikkad kahurid ja pommid, mis fantastiliselt plahvatavad. Laste jaoks, kes kurdi poolel elavad, jääb sellest aga lärmakas mälestus eluks ajaks ja võib nende fantaasia üldse lukku lüüa. Nii ei tohiks teise inimesega teha. 

Mul on alati selline tunne, et neile pole ilmselt lapsena loetud „Väikest printsi“ või Astrid Lindgreni lugusid, kus on meeletus koguses soojust, ilu ja tarkust. Mul on jube raske ette kujutada, et pärast neid sa mõtled, et sõidaks laheda tangiga mõned inimesed sodiks. 

Ma tahaks uskuda, et sul on õigus, aga võib-olla on mõnel neist hulludest olnud lahe lapsepõlv, kõik algab hiljem. Ümbritseva toel võib lahe Lindgreni fantaasia muutuda kiusamiseks või millekski muuks koledaks. Või vastupidi, kodus ei loetud midagi, aga üks sõber näitas „Väikse printsi“ filmi või raamatut või etendust ja see lööb maailma klaariks. 

Kas täiskasvanu ka klaariks lööb? 

Võib lüüa. Sageli löövad klaariks ka väga halvad asjad, ka halvad etendused või filmid. Analüüsid ja kritiseerid seda mõttes ning lähed hoopis teistpidi klaariks. 

Ma usun, et sõja mängimine on parem ära teha lapsena. Kujuta ette, kui me praegu hakkaks sõda mängima. Tagajärjed oleks ikka hullud. Ma olen mänguasjapoes mõelnud, kui karm ja rõve on pakutav, millised relvad! Seal on ka kurjuse või ükskõikse fantaasia viljad, kus ainus eesmärk on teenida raha – lapsed ju tahavad. See pole väikse printsi maailm, see on raha maailm. 

Vaatasin, kuidas 6- ja 8-aastane omavahel mängisid – seisid vastastikku põõsaste vahel ja lihtsalt rääkisid, kuidas üks on printsess ja teine teeb seda ja teist. Kõik käis kujutluses, ilma ühegi mänguasjata, midagi tegemata, mäng kestis ja kestis.

Mänguasjad on tänapäeval liiga valmis, vanasti ei lihvitud mänguasju detailideni, see paneb fantaasia lukku. Kui on leivaviilust valmis näritud püstol, on see sinu fantaasia, see meenutab relva mingil väga abstraktsel tasemel. 

Endiselt NUKU teatris mängitavas „Vepsa muinasjuttudes“ on teatri kunagise peakunstniku, nüüdseks manalamehe Rein Lauksi tahutud või siis nö tahumata nukud. Karu tunned vormilt ära, aga seda ei saa mõõta poes müüdava mängukaru nunnumeetriga. 

See aitab sul fantaasia alles jätta. On hea kunsti tunnus, kui see jätab tõlgendamiste ja seoste rikkuse ja vabaduse alles, ei pane mu pead lukku, vaid suunab mind ise pilti kokku panema. See on nii lavastuse, raamatu kui mänguasjade puhul. 

Väiks prints“ on lõputult sümbolistlik, lugedes või vaadates saab ise lisada suure inimese allteksti – kõrbes hädamaandunud tegelane võib tähendada näiteks, et inimkond on hädas, sattunud kõrbesse, tühjusse, ega oska parandada tehnoloogiat, millega ta äsja nii uhkelt on lennanud. 

Lapsed ei hakka alltekste välja noppima. Ometigi jääb lapsel mingi emotsionaalne mälupilt, mida täiskasvanuna mäletada – loos nagu oli midagi, mida peaks nüüd uuesti lugema või vaatama. Hea lasteraamatu jätab jälje, hoiab kinni. 

„Väikse printsi“ jälg on karge ja puhas, see pole sentimentaalselt nunnu. Sest mis kasu on lihtsalt nunnust mälestusest suurena? Väärtuslik oleks eksistentsiaalsem jälg, tunnetus, kuidas üksindusega toime tulla või kuidas kõrbes hakkama saada või oma elus leida väljapääs võimatuna näivale olukorrale. 

Mu jaoks pole „Väike prints“ ainult lasteraamat. Ma usun, et Antoine de Saint-Exupéry tahtis kirjutada seda nii noortele kui vanadele, et ka suured muutuksid lapsemeelsemaks. Ta nagu soovinuks, et lapsed tuleksid suurtele ja suured lastele pool teed vastu, et tekiks ühine mõistmine. Indiaanlastel on hea ütlemine, et see maa pole valgete meeste oma, vaid see maa kuulub meie lastele, lapsed on tegelikult selle omanikud. See on päris ilus mõte. Selle mõttega tasub ka ise kirjutada.

Mul on jäänud mälupilt, et „Väike prints“ oli nukker lugu. Kas poleks lastele parem, kui jätta nukrus ja mured neist vähemalt raamatutes eemale? Ärgu muretsegu maailma pärast, olgu lapsed?

Mina nii ei arva. „Käblikus“ püüdsin endale õigena tunduvat kuidagi puänteerida – kes sai korrutustabeli selgeks või kes sai aru, et ta ei viitsi enam valetada, mingi õpetuse ikka panin sisse. Kui arutleme mingi teema üle, siis võiks see arutelu kuhugi välja jõuda. Muidu võib jääda lõputult arutama.

Väikses printsis“ oli jutustajaks hädamaandumise teinud lendur, kes õppis lapselt palju. Väike prints justnagu möödaminnes tõdeb universaalseid tarkusi, näiteks et kui oled kellegi taltsutanud, siis mõistagi vastutad ta eest. See on teadmine, mis lapses on, aga vanem peaks selle taas-avastama või sellest taas aru saama. Kas nüüd, 47-aastasena lastekirjandusse tulles, oled asunud seda teadmist taas-avastama?

Mulle tundub, et sul on selles väga õigus. Kui oled laps, siis tahad hästi kiiresti saada suureks, kõik unustada, olla suur, kasvõi olla kaua üleval. Aga lapsevanem naudib lapse puhul seda iidset või ürgset tarkust, mis on kulla hinnaga. Totaalne spontaansus ja rõõmus kohalolek tunduvad iidvanadena. Kui oled saanud suureks inimeseks, siis hakkad oma laste kõrval aru saama, kui lahe on see, kust oled tahtnud varasemalt eemalduda. 

Näeme tihti, kuidas „Väikse printsi“ etendusele tullakse ka ilma lasteta üksi või paaris või väikse seltskonnaga, täiskasvanud tulevad avastama, oma maailma avardama. 

Aga nii ongi! Mul on päris paljud sõbrad öelnud, et lugesid mu „Käblikut“ ja said sellest positiivse laengu. Eks see väikestviisi unistus oli. Ilmselt on „Väikse printsi“ puhul sama, et ei tulda vaatama titekat, vaid tullakse saama positiivset emotsiooni või seda puhast, mis „Väikses printsis“ peidus on. Väike prints on väga leidlik ja lahedalt enesekindel tüüp, ta uskus oma tõde ja temast kiirgas elust sügavat arusaamist, mis oli risti vastupidine suure inimese omale. 

Võib-olla seda siis täiskasvanud otsivadki? 

Võib-olla see, et nad tahavad teistsugust peeglit oma argisele elule. Kogu maailm on muutunud „Tomiks ja Jerryks“ – kohe, kui kass hiirt näeb, paneb ajama. Mäletan lapsepõlvest, et sõitsin koos vanaisaga jalgratastega poodi ja üks auto oli tee ääres kraavis. Seisatasime, vaatasime, läksime poodi, tegime ostud ära, tulime tagasi ja auto oli ikka kraavis ja mehed selle ümber. Kujutad ette, kui oleksime sõitnud autoga? Oleksime vihisenud mööda ja mällu sellist lugu poleks jäänud. Raksus käimine – sul oli aega seda õuna kasvõi korralikult varastada, sa ei pea seda kiiresti ära sööma. Sündmuse tegi mõttekaks aeg, mida oli palju, aeg oli tõmmatud laiaks. 

Lavastajana sa mängid ajaga, mõnd hetke venitad, teises pressid kümme aastat ühte lausesse. Kas ka lasteraamatut kirjutades järjestad peas temposid?

Aeg on meie tajus seotud hästi tugevalt tunnete, südamerütmiga. Kui kirjutamisel hakkab emotsioon kuumenema, siis ka tegevused lähevad kiiremaks. Kui tegevus aeglustub, siis kliima jaheneb, hakkab uni tulema, saabub õhtu. Tegelikult me ei tea ju ajast tuhkagi. Ajal on kosmiline mõõde, ilmselt ruumiga seotud, ilmselt saab teda kokku pressida või venitada lõputult, tekitada igavikku või siis kiirendada silmapilguks.

Aja tajumine on kummaline. Ma ei saa aru, miks inimese elus aeg kiireneb. Võib-olla on see kõrgemalt seatud tajumine, et meie päevad on loetud, peame hakkama vastu võtma tõsisemaid otsuseid, millel oleks suurem väärtus? 

Täiskasvanuna tean, et kui tuleb homme kella viieks kuhugi jõuda, siis pean vahepeal magama, pean sööma …

Pean?

Pean ju. Varasema kogemuse pealt oskan sündmusi järjestada ja hakkan aega nägema selles tempos mööduvana nagu neid peas järjestan. Laps ei järjesta. 

Kogemus ongi see, mis imestamist vähendab. Mul on vedanud, et mul on selekteeriv ja isevaliv mälu, mis käitub nii nagu tahab. Ma ei saa aru, miks ta mäletab või ei mäleta. Mingite asjade üle suudan kergemini imestada ja see mulle meeldib. „Käblik“ on sündinud suuresti imestamisest. Oleks hiiglama tore, kui seda imestamist saaks säilitada kõrge vanuseni. 

Veel uudiseid