Fööni pärastlõuna
jagaNon Nova
PRANTSUSMAA
Kui pikk on kilekoti eluiga? Kui kaua ta õieti kasutusel on? Väga vähe, võrreldes ajaga, mille ta seejärel maailmas ringi hulkudes veedab, tuulte loopida ja räsida. Siin algab tema tõeline, iseseisev elu. Väike anonüüme kilekott lugematute teiste kilekottide seas, teel lagunematu igaviku poole. Loodetavasti aitavad tugevad tuuled ta üle igast takistusest, üle merede ja mägede, vastu uutele võimalustele, proovima erinevaid elusid.
Mis siis, kui meie, inimesed, kes me nii kindlalt maa külge aheldatud oleme, suudaksime samuti gravitatsioonijõust vabaneda ja tuules lennelda, lasta end õhuvooludel tantsitada? Mis siis, kui me alateadlikult toidaksime oma unistusi avastada senitundmatuid maid, pidada ebakindlaid lahinguid, et muuta meie iga liige üheks meist, iseseisvaks ja kontrollimatuks.
Õhuvoolude juhitud kilekotitantsija keerleb ja pöörleb Claude Debussy kõige kuulsama teose, ajatu „Fauni pärastlõuna” saatel, mis on omakorda inspireeritud Stéphane Mallarmé samanimelisest luuletusest. Ühtpidi ja teistpidi, üles tõstetud kätega, meeletus liikumises. Ainult helid ja tuule embus.
Prantsuse teatrikompanii Non Nova rajati 1998. aastal sooviga ühendada žongleerimine dramaturgia ja lavastuskontseptsiooniga. „Non nova, sed nove” – „Mitte uued asjad, vaid uuel viisil”, oli trupi asutamise deviis. Trupi arvukad multidistsiplinaarsed lavaprojektid on toonud kokku laialdaste kogemustega artiste, tehnikuid ja mõtlejaid erinevatelt aladelt. Professionaalsusel põhineva trupi kunstiline juht on kompanii asutaja Phia Ménard.
Kunstiprojekti „I.C.E.” raames hakkas Phia Ménard eksperimenteerima õhu ja tuulega. Ta tuli mõttele panna pehmete mänguloomade karv ventilaatoreid kasutades tuules liikuma, et nad seeläbi justkui ellu äratada. Järgmiseks sammuks oli tuua mängu üks tarbeese, milles puudub igasugune inimlikkus ning mis on vale käitlemise korral suur keskkonnaprobleem: kilekott. Tavalise kilekoti muutmine võluvaks väikseks tegelaseks annab tunnistust inimese sekkumisest. Inimene loob nuku ja seejärel võtab talt elu.
„Fööni pärastlõuna” pani mind ahhetama ja lõi mu silmad veekalkvele juba esimestel minutitel. Kütkestav visuaal ja kilekotitantsijad hoidsid mind peos terve etenduse vältel, sest geniaalselt lihtsate vahenditega on loodud lavateos, mis paneb hinge värisema nii rõõmust kui kurvastusest. – NUKU teatri näitleja Getter Meresmaa