Ajalugu

NUKUTEATRI REPERTUAAR 1952–2016

NUKU teater (varem Eesti Riiklik Nukuteater, Eesti Nuku- ja Noorsooteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus professionaalne riiklik laste- ja noorteteater. Teatri rajas nukunäitleja ja -lavastaja Ferdinand Veike, kes juhtis teatri kunstilist poolt ligi kolmkümmend aastat. 1963. a. tuli teatrisse tööle Leningradi Teatriinstituudi nukunäitlejana lõpetanud Rein Agur. 60-ndate lõpus kujunes temast paralleelselt eesti teatriuuendusega ka nukuteatri põhjalik uuendaja. Ferdinand Veike traditsiooniliste sirmilavastustega paralleelselt tekkis teatris lavastaja Rein Aguri ümber uuendusmeelsetest noortest tuumik, kes avastasid enda jaoks avatud mängulaadi. Nukuteatris algas uus ajajärk. Lavale ilmus üha rohkem nuku kõrvale ka näitleja, hakati kasutama osalist ja täielikku avatud mängu, “täna mängime” printsiipi jne.

1981. a. sai teatri peanäitejuhiks Rein Agur. Pidevalt katsetava teatri repertuaari ilmusid Shakespeare’i, Tuglase ja eesti rahvaluule töötlused, hakati mängima ka täiskasvanutele. Väikelaste hulgas muutus populaarseks nn mini-nukuteatri traditsioon, kus üks või mitu näitlejat jutustasid lastele nukumänguvormis lugusid. 1993. a. Nukuteatri kunstilise juhina alustanud Eero Spriit püüdis teatris ühendada draama- ja nukuteatri elementi. 1999. a. tõi teatrisse Evald Hermaküla, kes jätkas varasema juhi poolt valitud teed ja tahtis Nukuteatrisse luua paralleelselt draama- ja nukutruppi ning lükata käima nukunäitlejate koolitamise Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis.

2000. aastal asus Nukuteatrit juhtima Meelis Pai. Kunstiliseks juhiks sai Andres Dvinjaninov. Eesmärgiks seati kvaliteetne laste- ja noorteteater, mis hõlmaks nii nuku- kui draamalavastusi. 2002. aasta sügisel alustas EMTA Lavakunstikoolis õpinguid esimene lend nukuteatri magistrante. Üheaegselt uuenes Nukuteatri loominguline ja administratiivne kollektiiv, avati renoveeritud ning avar teatrimaja ja Nukuteater hakkas pälvima ka suurt tunnustust rahvusvahelistel festivalidel. Alates 2006. aastast hakkas teater kandma koondnime Eesti Nuku- ja Noorsooteater. Samal aastal avati ka uus suur mängupaik – teatri siseõu kaeti katusega ning nii tekkis kuni 700 inimest mahutav saal. Neil aastatel pöörati rohkem tähelepanu  noortele ja täiskasvanutele suunatud nukuteatri populariseerimisele. Lisaks tõi Eesti Nuku- ja Noorsooteater lavale muusikale – nii maailmanimega kui algupäraseid. Aastal 2010 laieneti ka Nunne tn 8 majja, kus hakkas tegutsema Nukukunsti keskus ja muuseum ning koonduti ühisnime NUKU alla. Kompleksis tegutseb ka rahvusvahelise nukuteatrite liidu UNIMA Eesti keskus.

2013. aasta alguses loodi sihtasutus NUKU ning sama aasta maikuust juhib teatrit Joonas Tartu, kunstiline juht oli 2013-2017. aastatel teatri pikaaegne näitleja ja lavastaja Taavi Tõnisson. 2017. aastast juhib teatrit kunstiliselt Mirko Rajas. 2016. aasta novembris avati teatri- ja muuseumimajade vahele, endise õuesaali asemele kerkinud juurdeehitis, mille südameks on uus, 422-kohaline Ferdinandi saal.  Aastakümneid oma suurt saali oodanud teater ja teatrimaailma lavataguseid maailmu avav ning paljusid haridusprogramme pakkuv muuseum on viimaks ometi üks tervik, mis pakub igas vanuses teatrihuvilisele väga heal tasemel nuku- ja visuaalteatrilavastusi. 

Nukuteatri ajaloost saab pikemalt lugeda Eike Värki 2004. aastal koostatud raamatust "65 aastat Eesti kutselist nukuteatrit. Ajalugu ja kroonikad", mida saab veebis lugeda siinsamas.

 

Nukuteatri hoone (Lai tn 1 ja 3) ajalugu

Lai tänav oli üks keskaegse Tallinna põhitänavaid, mida on esmakordselt mainitud 1314. aastal. Laia ja Nunne tänava nurgahoones on käinud vilgas seltsielu juba keskajast peale. 15. sajandil asus nurgapealses Lai tänav 1 hoones Brandenburgi-nimeline kõrts. Sealt peale nimetati nurgamaja läbi mitmete omanike Brandenburgi majaks. On tõenäoline, et Lai 1 nurgahoone kuulus pikemat aega Richardes’-nimelisele perekonnale. 1430. aastast on säilinud märge: Gise Richardes, teisiti nimetatud „nurga peal“, kelle surnud isa nimetatid „Herman nurga peal“. Nimi kõlab kõrtsimehele vägagi sobivalt. 1512. aastal said nurgamaja omanikuks raehärra Evert Hesselsi ja tema abikaasa.

Teatrimaja tekkis sellele tänavanurgale esmakordselt 19. sajandil. Teatri loomise taga oli 1799. aastal asutatud Teatriselts. 1807. aastal moodustati Aktsiaselts, mille eestvedamisel alustati teatri ehitamist Aktsiaklubi (Lai 1) kõrvale Lai tn 3. Arhitektiks paluti Gottfried Henning. Kaunis ja suursugune Tallinna Teater – esimene kutseline teater Tallinnas – avati pidulikult 1. veebruaril 1809. Teatrit on eri aegadel nimetatud erinevalt: 1809–1860 Tallinna Teater (Revaler Theater), alates 1860. aastast Tallinna Linnateater (Revaler Stadttheater).

Tallinna Teater ehitati kolmekorruseline, väiksemate akendega kolmandal korrusel asus galerii. Fassaadi keskel asus kolme uksega sissekäik ja selle kohal keskmised aknad, kus paiknes rõduloožide fuajee. Teatrihoone (Lai 3) ja Aktsiaklubi (Lai 1) olid teineteisega ühiste vaheuste kaudu ühendatud. Pidudeks ja ballideks tehti uksed lahti, et sel moel kasutada suurt teatrisaali, kus tegi muusikat teatriorkester.

Tallinna Teatri saali peeti Euroopa üheks kaunimaks. Sisenenud teatrimajja, ei leidnud külastaja eest publikule mõeldud garderoobi – sügis- ja talverõivad tuli teatrisaali kaasa võtta. Külmal ajal oli see väga vajalik, sest teatrisaali ei köetud.
Esimesel rõdul asus loožide rida ja selle kohal ülemine rõdu ehk galerii. Kõrgete külaliste vastuvõtuks oli määratud nn. „printsiloož“, mis paiknes rõduloožide keskel lava vastas.
Aastate jooksul muutus parter üha kitsamaks ning kasvas istekohti ümbritsev seisukohtade ruum. Tollase ajalehe sõnul alustas seisjatest moodustunud „elav müür iga sisenejaga küünarnukivõitlust, sageli väga tõsisel kombel“.

Tallinna Teatri näitlejate esituses anti 1816. aastal esmakordselt ka esimene läbinisti eestikeelne teatrietendus – A. Kotzebue ja A. Knorringu 1-vaatuseline rahvatükk „Talgud“ („Der Talkus“). Eestikeelsed näitemängud olid Tallinna Teatri repertuaari oluliseks osaks, püsides mängukavas kõrvuti maailmaklassikasse kuuluvate teostega – seetõttu võib Tallinna Teatri saali asupaika nimetada eestikeelse kutselise teatri hälliks!

Esimesed teated nukuetenduse kohta selles paigas pärinevad aga juba 1828. aastast, kui Tallinna Teatri laval andis külalisetendusi Mehaaniline Teater (Mechanisches Theater) nukulavastusega „Don Juan“.

21. oktoobril 1855 teatrihoone põles. Säilis vaid osa Aktsiaklubist ja selle saalist. Nagu paljude teistegi tolleaegsete tulekahjude puhul, oli põhjuseks kütmine. Teatrihoone (Lai 3) taastamist alustati kevadel 1859. Taastatud teatrimaja avamist 1860. aasta sügisel võib pidada uue ajastu alguseks Tallinna Teatris. Pärast teatri taastamist nägi hoone fassaad ja väline kujundus välja peaaegu endine. Suuremad muudatused olid toimunud interjööris. Teise rõdu publiku jaoks tehti suurte Euroopa teatrite eeskujul eraldi sissepääs Nunne tänavalt. See välistas kõrgemast seisusest teatrikülastajate kokkupuutumise teise rõdu ehk galeriipublikuga. Teiseks suuremaks uuenduseks oli teatrisaali kütmine. Sellest tingituna ehitati ka külastajatele garderoob, kuhu sai jätta üleriided.

25. oktoobril 1902 pärast ooperi „Hans Heiling“ etendust kella 23 paiku õhtul puhkes taas tulekahju. Teatrimaja hävis täielikult. Samale kohale kolmandat korda teatrihoone püstitamisest aga loobuti ja uue, siis juba Tallinna Saksa Teatri asupaigaks sai palju avaram koht väljaspool vanalinna, tolleaegne Vene turg, kus 1910. aastal avatud hoones tegutseb praegu Eesti Draamateater.

Teatrivaremetega krundi omandas 1903. aastal Tallinna Heategev Selts, 1906. aastal Tallinna Aadlikogu Selts ning 1907. aastal ehitati sinna arhitekt N. Thamme projekti järgi Aadlikogu Seltsi maja, mis on säilinud tänaseni. Endise Tallinna Teatri saaliosa jäeti taastamata – sinna tekkis tänavast müüriga eraldatud hoov. 1923. aastal sai maja omanikuks Eesti Esimene Kinnituse Selts. 1941. aastal läks kinnistu üle ENSV Riiklikule Kindlustusele ning edasi hakati maja juba jagama.

20. sajandi teise poole alguses tegutsesid majas Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing ALMAVÜ ja Vabariiklik Noorte Keskmaja (1941–1955), mis oli tol ajal väga populaarne koht. Noorte Keskmajas tantsubändis mängis ka Raimond Valgre, kellele maja ärklikorrus oli mõnda aega ka koduks.

Pärast Noorte Keskmaja likvideerimist kolis hoonesse Eesti Riiklik Nukuteater, mis oli asutamisest saadik töötanud ilma oma ruumideta ringreisiteatrina. 1955. aasta jaanuaris toimus uues kodus esimene etendus. 1963 puhkes laval ja teatrisaalis tulekahju, misjärel läbis hoone teatripool põhjaliku remondi ja ümberehituse. Kogu hoone sai Nukuteater enda käsutusse alles 1990. aastal, mil viidi taas läbi teatrilava ulatuslik ümberehitus.

Tänase ilme omandas Nukuteater põhjalike renoveerimistööde käigus aastatel 2001–2003, kui uuenesid kõik publikuruumid, teisel korrusel asuv 200-kohaline teatrisaal ning teatri välisfassaad. Kahel korral hävinud Tallinna Teatri saali asupaigas oli 1990. aastatel alustatud vabaõhuetenduste mängimist ning 2006. aastal ehitati sinna ajutine 620-kohaline õuesaal. 2009. aastal ehitati õuesaali lava pöördlavaks ning lava alla ehitati ruumid, mis ühendavad Lai tn 1 ja 3 hooneid Nunne tn 8 hoonega, kuhu teater laienes 2010. aastal. Seal hakkas tegutsema Nukukunsti muuseum, mis koos teatriga moodustas ühisnime NUKU alla koondunud nukukunstikeskuse. 2016. aastal sügisel avas endise Tallinna Teatri kohal uksed NUKU teatri juurdeehitus, sh ka uus, Ferdinandi-nimeline teatrisaal.  

Made by Wiseman